Ülekiirendamine

Overclocking ehk ülekiirendamine - mida see tähendab?

Kui autodel on putitamine ja sportlastel steroidid, siis arvutitel on ülekiirendamine. Ülekiirendamine tähendab seda, et mingi arvuti komponent pannakse tööle kiiremini, kui tootja seda ette näeb. Tavaliselt käib jutt protsessorist ( edaspidi CPU ) või graafikakaardist ( edaspidi GPU ). Ülekiirendatakse ka (muut-)mälusid ( edaspidi RAM ) ning emaplaati üldiselt. Et komponent kiiremini töötaks, pannakse selle sisekell kiiremini tööle. Et süsteem jääks stabiilseks, tuleb tavaliselt voolu tõsta ja sellega tavaliselt kaasneva temperatuuritõusu vastu midagi teha.

CPU ülekiirendamine

Kõige tüüpilisem ülekiirendamise subjekt on CPU(protsessor).

Kõige tavalisemad meetodid CPU ülekiirendamiseks on FSB ( frontside bus ) või CPU kordaja tõstmine. Üldine protsessori kiiruse valem on FPS * kordaja = saame protsessori kiiruse mida mõõdetakse MHz (miljonit korda sekundis) või GHz (miljardit korda sekundis) FPS'i kaudu suhtlevad CPUga kõik teised komponendid. FPSi tõstmisega hakkab ka kõik muu kiiremini tööle
File:Amd.jpg

AMD vs INTEL

AMD ja Intel on alati võidelnud kõige kiirema protsessori pärast. Hetkel on kroon Inteli I7 käes. Ajalooliselt on AMD pakkunud Intelile alati tugevat konkurentsi ja tavaliselt on AMD protsessorid odavamad kui Inteli omad.

GPU ülekiirendamine

Ka graafikakaarte saab üle kiirendada. Sellega kaasneb sujuvam mänguelamus ja kõrgemad benchmargi punktid. Graafikakaardil saab eraldi ülekiirendada mälu ja graafikakardi protsessorit ning nende voolu. Ülekiirendamiseks kasutatakse tavaliselt operatsioonisüsteemi siseseid programme nagu näiteks ATITool, RivaTuner, MSI Afterburner jt.

Märk sellest, et GPU ei talu antud ülekiirendamist on pildimoonutused ekraanil. ( artifacts ) Näiteks osad objektid ekraanil on valet värvi või imeliku mustriga. Ka võib tekkida erinevat värvi täppe või triipe ning halvimal juhul võib ekraan üleni mustaks / siniseks minna.

Ajalugu

Ülekiirendamine hakkas levima arvutite hinna järsu kukkumisega kui arvuteid võisid endale lubada ka tavakasutajad.

Esimeste ülekiirendatavate arvutite ülekiirendamine oli võrdlemisi lihtne - emaplaadil tuli muuta vaid mõne jumperi asendit. Edasi kolis ülekiirendamine BIOS'esse. Edasi on ülekiirendamine järjest keerulisemaks läinud. Uued tehnoloogiad ja moodused tulevad peale. Tänapäeval saab paljusid komponente ülekiirendada ka otse operatsioonisüsteemist.

Plussid ja miinused

Aga ülikiirendamisega kaasnevad ka ohud. Parimal juhul lüheneb ülekiirendatud komponendi eluiga, halvimal juhul läheb arvuti näiteks põlema. Selle pärast tegelevad ülekiirendamisega reeglina vaid entusiastid, kelle jaoks ei ole prioriteediks süsteemi stabiilsus vaid suuremad numbrid ekraanil.

Plussid

Saab osta odavama komponendi ja selle kallima komponendi tasemele üle kiirendada. Ühesõnaga saab aeglasema komponendi hinnaga kiirema komponendi ( stabiilsuse ja eluea arvelt )
Suurem võimsus mängudes, graafika ja heli töötlemises ja üldises arvutusvõimsuses.
Kui üks komponent on nõrgem kui teised, saab "pudelikaela" eemaldada nõrka komponenti ülekiirendades.
Ülekiirendamise protsess võib olla lõbus ja selle käigus õpib nii mõndagi kasuliku arvutitest , füüsikast ja tehnikast.

File:Gigabyteoc group.jpg

Miinused

Süsteem võtab rohkem voolu
Süsteemi eluiga väheneb ( eriti konkreetne ülekiirendatav komponent )
Süsteem või selle osad võivad hävineda. ( kas kuumuse või muude põhjuste tõttu )
Süsteemis võivad vead ilmneda alles mingi aja pärast ( nt. kõige ebasobivamal ajal. Just siis, kui on vaja süsteemi stabiilsust )
Võimsad või kvaliteetsed jahutid on vastavalt lärmakad ja kallid.

File:Burned computer.jpg

Jahutamine

Et süsteem jookseks stabiilselt ja komponentidel oleks pikem eluiga on vaja nad jahedana hoida. Arvuti komponentide paremaks jahutamiseks pakuvad paljud tootjad laia valikut arvuti jahuteid.

Peale järgnevate jahutuste on veel olemas freoon-jahutus, mis kujutab endast põhimõtteliselt külmkapi ja vesijahutuse ristsugutist ning mineraal-õli jahutust, mis kujutab endast kogu arvuti elektrit-mittejuhtivasse vedelikku uputamist. Veel on olemas passiiv-jahutusi kus ventilaatorite puudumine tehakse tasa suure jahutuspinnaga.
Kõige levinum jahutus-radikate materjal on alumiinium. Kallim ja parema soojusjuhtivusega on vask. On olemas ka üli-haruldaseid hõbedat sisaldavaid jahutusi.

Õhkjahutus

File:Fanx.jpg

Stock-cooler

Protsessoriga kaasa tulev jahutus on reeglina odav ja ebakvaliteetne. Enamasti on nad alumiiniumist, kaaluvad vähe ning nende peal on väga lärmakas ventilaator. Stock-cooleriga ülekiirendamine ei ole soovitatav. Temperatuurid võivad mõne protsessori puhul kergelt ületada saja kraadi piiri, ning seejärel katki minna. Kui müra ja protsessori lühem eluiga ei häiri, siis on stock-cooler kõige odavam lahendus.
File:Stock cooler.jpg

Korpuse jahutus

Kuna CPU, GPU ja muud arvutikomponendid muudavad enamus elektrist soojuseks, mis mõjub elektroonikale üldiselt halvasti ( lühendab eluiga ), tuleb sellest lahti saada. Selleks saab korpuse külge panna ventilaatoreid, mis jahedat õhku korpusesse sisse puhuvad ja sooja õhku korpusest välja ajavad. Erinevatele korpustele saab kinnitada erineva hulga ventilaatoreid. Keskmisele korpusele saab panna umbes 2 lisaventilaatorit.
File:Case cooling.jpg

Vesijahutus

Vesijahutus kasutab vee suurepärast soojusmahutavust komponendi(komponentide) jahutamiseks. Keskmine vesijahutus hoiab temperatuurid 10-30 kraadi madalamal, kui keskmine õhkjahutus. Samuti on vesijahutused enamasti peaaegu hääletud. Miinusteks kindlasti väga kõrge hind ja lekke-oht.
File:Waterblock.jpg

Vedellämmastik

vedellämmastiku kasutatakse tavaliselt rekordite purustamiseks ja ülekiirendamise võistlustel. Vedellämmastikuga saab hoida mingit komponenti peaaegu -200 kraadi juures ( celsiuse järgi ). Tänu sellele saab komponente ekstreemselt kõrgete taktisageduste juures stabiilselt hoida. Miinusteks kõrge hind, suur risk (kondents. vesi, enda kokkupuude vedellämmastikuga jms ) ja fakt, et seda ei saa pikema perioodi jooksul kasutada. ( vedellämmastik aurab suhteliselt kiiresti ära )
File:Nitrogenx.jpg

Benchmargid ja mõõtmine

Et mõõta, kui kiire on süsteem üldiselt ja eriti, kui kiire on süsteem enne ja pärast ülekiiredamist kasutatakse benchmarke ehk siis programme, mis mõõdavad arvuti üldist või mõne komponendispetsiifilist arvutusvõimsust. Benchmarkide tulemustest koostatakse edetabeleid ja esikohtade pärast käib paljude meeskondade vahel tihe rebimine.
Süsteemide ja komponentide kiirust mõõdetakse tihti ka:

Mängudega - mõõdetakse FPS'i ( frames per second ehk kaadrit sekundis. Kui see näitaja on madal (alla 25 siis pilt hakkab "hakkima")
Operatsioonisüsteemi bootimisega - mõõdetakse nt. aega "power-on" nupu vajutusest kuni esimese hiire liigutamiseni.
Failide liigutamisega ühest kohast teise - mõõdetakse aega. Näitab HDD kiirust
Failide pakkimisega - mõõdetakse aega. Näitab (protsessori ja muu) süsteemi kiirust.
Pildi- ja Video- töötlus programmidega - mõõdetakse aega, mis kulub mingi pildi / video renderdamisele.
jne.

On ka palju spetsiaalseid programme võimsuse mõõtmiseks:

CPU

SuperPi
wPrime
Nuclearus Multi Core Benchmark

GPU

3Dmark ( erinevad versioonid: 3DMark03, 3DMark05 jne. )

RAM

SiSandra

HDD

CrystalDiskMark

Mõisted

GPU - graafikakaart ( graphical processing unit )
CPU - protsessor ( central processing unit )
PSU - toiteplokk ( power supply unit )
FPS - kaadrit sekundis ( frames per second )