E-õpe ja erivajadustega õppurid/Võrgusuhtlus, keel ja käitumine

Erivajadused, keel ja käitumine

Ehkki keeleküsimuste ümber peetud vaidlused ning eriti kohati jaburaks kiskuv poliitkorrektsus on selle teema mõnele vastumeelseks teinud, on see siiski ka erivajadustega inimeste õpetamisel oluline. See käib ka suhtlusviiside kohta, kus üldine põhimõte on sama, mis igasuguse muu suhtluse korral - mida neutraalsemat ja lihtsamat kõneviisi kasutada, seda vähem on karta konfliktsituatsioone ja arusaamatusi. Ehkki käesolev kursus on suunatud e-õppe läbiviijatele, puudutame järgnevalt põgusalt ka mõningaid näost-näkku suhtluse aspekte - enamik e-kursusi ei ole tänapäeval siiski 100% võrgupõhised.

Elementaarne viisakus

Elementaarse viisakuse alla käib lisaks tavapärasele heale käitumisele ka inimese isikliku ruumi, samuti mitmesuguste "ülalt alla" situatsioonide tajumine. Näiteks ratastooli kasutav inimene tajub tooli oma isikliku ruumi osana - käe asetamine näiteks tooli seljatoele on võrreldav käe asetamisega teise inimese õlale, mis on mõnes olukorras täiesti sobiv ja aktsepteeritav, teisal aga mitte. Ka tuleks lühikasvulise või ratastoolis istuva inimesega pikemalt suheldes (ühe-kahe sõna vahetamisel seda üldiselt ei eeldata) leida viis, kuidas seada enda silmad enam-vähem samale tasandile vestluskaaslase omadega (istuda, kükitada vms). Ülalt kõrgelt alla vaatamist tajub "allolija" enamasti tahes-tahtmata katsena tema üle domineerida.

Kui eestlane üldiselt kipub vestluskaaslase puudutamisest hoiduma, siis mitmete puuetega inimeste puhul võib see olla märksa vastuvõetavam. Näiteks kurdi inimese puudutamine tähelepanu äratamiseks (samaväärselt mittekurdile "Kuule, Jüri!" vms ütlemisega) või pimeda inimese käe asetamine kõne all olevale esemele (võimaldab paremini aru saada, millest jutt; siiski ei tasu seda teha ilma vestluskaaslast eelnevalt sellest teavitamata - võime teda asjatult ehmatada) on reeglina täiesti lubatud tegevused. Muidugi eksisteerib ka siin teatav piir, mida ei maksa ületada.

Timurlased ja vanaema

Ühes anekdoodis tuli väike Vanja rõõmsalt koju ja rääkis, et tema koos teiste timurlastega aitas vanainimese üle tee. Õde aga oli kuulnud, et vanainimene oli koleda häälega kisanud - Vanja siis selgitas, et "noh, ta ise ei tahtnud ju minna!". Kurb, aga tõsi - samalaadset kohtlemist kohtavad erinevate puuetega inimesed kaugelt liiga tihti. Selline heatahtlik, aga totuvõitu "aktivist" võib jalutaval pimedal inimesel käe alt kinni rabada ja ta hoopis soovimatusse kohta toimetada või lükata poe ees sõpra ootava ratastoolikasutaja pikema jututa peatusse sõitnud bussi. Pärast ollakse veel nördinudki, et nende head tahet vääriliselt ei hinnatud.

"Kas te kannatate tedretähtede all?"

Astrid Lindgreni kuulus muinasjututegelane Pipi Pikksukk nägi apteegi aknal sellise kirjaga kuulutust, astus seepeale apteeki sisse ja teatas: "Ei, ma naudin neid!" Nii ei peaks kasutama puuetega inimestest või nendega rääkides kannatavat kõneviisi: "kannatab kurtuse all" (kurt olla ei ole valus), "ratastooli aheldatud" (kas keegi on ratastooli küljes kunagi mingit ahelat näinud?), "langetõve ohver" (epilepsia ei ole suur ja karvane inimsööja) jne. Miks mitte lihtsalt öelda: N on kurt, P kasutab ratastooli (või liigub ratastooliga) ja S-il on epilepsia?

Enamikul puuetega inimestel tekib tõrjuv reaktsioon ka nende lahterdamisel "haigeteks". Kauaaegne Eesti Invaspordi Liidu juht Mati Kuuse, kes kasutas liikumiseks ratastooli ja sõitis käsijuhtimisega autoga rallit, tavatses alati öelda: "Ma olen haige siis, kui mul on nohu!".

Puue ei tee kedagi kangelaseks

Ehkki mõnigi kord vajab puudega toimetulek ning mõneski valdkonnas läbilöömine inimeselt omajagu südikust ja tahtejõudu, ei tasu kõigis puuetega inimestes näha superinimesi, kelle poole peab pidevalt koogutama. Puuetega inimeste seas on omad laiskvorstid, ülbitsejad ja lihtsalt lollid (nagu igas muus inimkoosluses). Adekvaatse enesehinnanguga inimesele aga valmistab tema pidev kangelaseks tituleerimine lihtsalt piinlikkust.

Ka ei tasu eeldada, et füüsilise puudega inimene on automaatselt suurte vaimsete võimetega. Tõsi, "mis ühest kohast on puudu, on teisal üle"-nähtust esineb puuetega inimeste seas küll - näiteks on vaimsete puuetega inimesed vahel head kunstnikud vms. Ent ei saa eeldada, et iga ratastoolikasutaja on arvutiguru või iga pime inimene Stevie Wonder.

Nimetame asju õigete nimedega, aga viisakalt

Üldiselt ei pane (vähemalt Eestis) puuetega inimesed eriti pahaks, kui nende puuetest õigete nimedega räägitakse. Eesti keeles ei ole seni veel ka ingliskeelse maailma suurt vaidlusobjekti disabled people versus people with disabilities (sellest oli juttu juba eelmises teemas): britid kasutavad sõna "disabled" tähenduses "disabled by society" ehk "ühiskonna poolt väljatõrjutu", põhjaameeriklased rõhutavad "people first"-aspekti (eelkõige loeb inimene). Eestikeelne "puue" viitab tegelikult eeskätt füsioloogilisele aspektile nagu ingliskeelne "impairment", sotsiaalse mõõtme kohta eesti keeles veel sobivat sõna ei ole - mõnedes dokumentides kasutatav "vaegus" selleks ei sobi).

Siiski on inglise keele eeskujul muutunud paljude puuetega inimeste jaoks halvamaiguliseks "invaliid" (samal ajal on soomlased jätnud "invalidi"-sõna täiesti neutraalseks), rääkimata erinevatest rahvalikest ja slängiväljenditest. Õnneks ei ole eestlased seni oluliselt nakatunud ameerikalikust narruseni minevast poliitkorrektsusest, mis viimasel ajal kipub paraku ka Euroopasse ulatuma.

Väikeseks vahelugemiseks olgu ära toodud lõbus lugu elust enesest poliitkorrektsuse teemal - käesoleva kursuse koostajal oli ükskord võimalus käia Kanadas konverentsil. Õhtuses naljaviskamises juhtus, et keegi tõstatas küsimuse poliitkorrektse termini kohta väga rumala inimese kohta (otse öeldes: kuidas öelda viisakalt, et teine on täielik idioot). Välja pakuti kolm head terminit - "originaalne" (original), "huvitav" (interesting) ja "teistsugune" (different)...

Rida termineid, mis olid varem pikka aega kasutuses, on aga tänaseks vananenud ning võivad mõjuda ebameeldivatena. Sellised on näiteks

• "kurttumm" (reeglina on kurt inimene suuteline häält tegema ja paljud suudavad rääkida)
• "langetõbine" (epilepsia ei pea alati väljenduma pikali langemises)
• "vigane" (liiga üldine, pealegi kannab allteksti "mittetäisväärtuslik" - ent taas võrdlusena samatähenduslik soomekeelne "vammainen", mis on täiesti aktsepteeritud sõna ja tähendab puudega inimest üldiselt)
• "alaarenenud" (suhtlemisraskuste ja teistsuguse mõttemaailma tõttu "imelikuna" tunduv autistlik inimene võib olla näiteks matemaatikageenius)
• "vaimuhaige" (tihti aetakse segi vaimsed/arengupuuded ning haiguslikud seisundid nagu skisofreenia jms, pealegi on ka viimased pigem piiriala puuete ja haiguste kokkupuutekohas)

Ilmselt ei vaja seletust, miks "värdjas", "väärakas", "ebanormaalne" jms viisakad sõnad ei ole.

Omaette huvitav sõna on "normaalne" - kas sellist inimest on üldse olemas? Mõnikord kohatav "normintellektiga inimene" tähenduses "inimene, kel pole käesoleval ajahetkel vaimset/kognitiivset puuet" on parema puudumisel vastuvõetav, kuid ei ole samuti päris hea termin.

Paraku ei ole eesti keeles korralikku sõna tähistamaks inimest, kellel ei ole puuet - "terve" kipub tähistama jällegi kas "mittehaiget" (nagu eespool juba öeldud, on puue ja haigus kaks eri asja) või siis "terviklikku" (mõnes mõttes ehk mõistetav mõne füüsilise puude - näiteks amputeeritud jalg - kontekstis, kuid mis saab teistest puudeliikidest?). Kasutatud on "puueteta inimesi" või ka lihtsalt "teisi inimesi", kuid head vastet veel ei ole.

Inglise keeles on ebasoovitavad ka kategoriseerivad üldnimetused terve inimgrupi kohta: "the deaf", "the blind" ja "the disabled". Eesti kontekstis on "kurdid" ja "pimedad" üldnimetustena neutraalsemad, kuid võimalusel võiks rääkida siiski kuulmis- ja nägemispuudega või siis kurtidest ja pimedatest inimestest (kasutades puuet märkivat terminit omadus-, mitte nimisõnana).

Kindlasti tuleb arvestada ka põhimõtet "mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale". Puuetega inimesed isekeskis võivad teinekord kasutada eneste kohta üsna räigeid väljendeid ("sant", "puujalg" vms), mis aga "väljaspoolsete" poolt öeldutena võtavad jämeda solvangu ilme (samalaadset nähtust kohtab ka ühiskonna muude vähemuste juures).

"Eks me näe, ütles pime"

Nali naljaks, kuid tegelikult tuleks meelde jätta, et peaaegu kõik puudega inimesed, kes ei piirdu just väga kitsa suhtlusringkonnaga, kasutavad aeg-ajalt kõnekeelseid väljendeid, mis täht-tähelt võttes nende puude iseloomuga kokku ei lähe. Ratastoolikasutaja võib "minna jalutama". Pime inimene võib öelda sõbrale: "Näeme homme!". Kurt inimene võib teiselt küsida: "Ma kuulsin, et sul oli mingi probleem. Mis juhtus?" jne jne. Tõsi, võib leiduda ka üksikuid inimesi, kes sedalaadi väljendusviisi pahaks panevad, kuid see on kindlasti pigem erand. Seetõttu ei tasu erivajadustega inimestega suheldes sedalaadi väljendite kasutamist põdema jääda.

"Aga Internetis on ju kõik teistmoodi, eksju?"

Sageli arvavad just algajad internetikasutajad, et Interneti näol on neil tegemist piiramatu mängumaaga, kus pole ei õpetajaid, politseinikke ega pahast vanaema. Netis võib ju teha kõike - keegi ei tule keelama ja keegi ei saagi teada, mida ma seal teen? Tegelikult saab küll - Internet pole üldse nii anonüümne nagu paljud arvavad. Arvutite ja kasutajate tuvastamine on enamikul juhtudel võimalik ja sihiteadlikud pahategijad saavad varem või hiljem oma vitsad kätte. Tänapäevase võrgukuritegevuse ja küberkiusamise ajastul aga võivad tulla süüdlase kraesse terve rida eri maadest pärit, kuid just sedalaadi käitumise väljajuurimiseks mõeldud organisatsioone.

Siiski, sarnaselt tavaeluga saab ka Internetis enamik konflikte alguse mitte sihiteadlikust rünnakust (kuigi esineb ka seda) - hoopis sagedamini on põhjuseks vääritimõistmine, vahel ka kultuurilised erinevused. Nii ongi ka Internetis püütud selle arengu jooksul leida kindlamaid suhtlemisjuhiseid, mis selliseid juhtumeid vältida aitaks.

Internetikontakti profiil on tavakontaktiga võrreldes teistsugune. Olulise erinevusena võib mainida verbaalset esmamuljet - täiesti võõrast inimesest saadakse esimene pilt vaid tema (kirjutatud) sõnade põhjal. Võrk annab edasi küll teate sisu, kuid lõikab ära suure osa kontekstist - situatsiooni, miimika, kehakeele, hääletooni. Sõbrale mõnusa lõõpjutu sees nähvatud: "Oled ikka eriline jobu!" ei haava kuigivõrd, sama lause telefonis öelduna mõjub ilmselt palju otsesema solvanguna, E-kirjana saadetult või jututoas öelduna (kui ei lisata konteksti, mis öeldu naljaks pöörab) jätab see ilmselt ütleja oma sõbrast ilma. Hoopis hulluks keerab asi aga juhul, kui sõnum kannab mingis vormis ametlikku pitserit.

Näide: sama tekst, erinev mõju ehk lobajutust tuumasõjani

Võrdleme järgmisi konkreetseid juhtumeid eespool näitena toodud ebameeldiva lause esitamisel:

• sõbrad joovad saunas õlut ja lõõbivad, üks ütleb teisele
• samad sõbrad, kuid telefonivestluses
• samad sõbrad jututoas või mõnes välksõnumikanalis nagu Skype'i tekstisessioonis või Facebooki vestluses
• lause saadetakse e-kirjaga
• lause saadetakse faksiga firmablanketil
• lause saadab Eesti Vabariigi president riiklikul blanketil, pitsati ja allkirjaga

Esimesel juhul on asi selge - sõber nähvab samamoodi vastu ja homseks ei mäleta seda enam kumbki. Teisel juhul on probleemi tekkimine juba tõenäolisem, kuna kontekst väheneb - osalejad ei näe enam teineteist (ent kuulevad hääletooni ja suhtlus käib ikka veel üsna vahetult). Tekstiseanss kaotab ära ka hääle mõju, kuid veel on alles üsna vahetu kontakt. E-kiri on juba omaette üksus, millele vastatakse uue kirjaga - sedavõrd suureneb ka segaduste tekke võimalus. Ning kaks viimast hüpoteetilist näidet lisavad juurde veel negatiivse konteksti - esimesel juhul on "te olete loll" esitatud ettevõtte ja teisel juhul terve riigi seisukohana...

Kas võrgus suheldakse samamoodi kui igapäevaelus?

Vastata võiks - nii jah kui ei. Suhtluse põhiolemus - sõnumi, aga ka emotsioonide jms. kaasneva info edastamine - on sama nii tavapärase näost näkku suhtlemise kui ka mitmesuguste tehniliste abivahendite (sh. võrgu) kasutamise korral. Erinevused aga tulevad mängu just sekundaarsete näitajate osas.

Sageli unustatakse, et igasugusel kommunikatsioonil on vähemalt kolm osalist - lisaks suhtlejaile endile avaldab mõju ka suhtlemiseks kasutatav kanal (olgu siis tegu õhuga tavalise jutuajamise puhul, telefoniga või massimeediaga). Interneti eripäraks on just väga mitmete kanalite paralleelkasutus - siit leiame nii telefoniga võrreldavaid asju (näiteks erinevad välksõnumikanalid), tavakirja moodi lahendusi (e-post), ajaleheformaati (suur osa veebist) ja ka täitsa eripäraseid kanaleid.

Niisiis on "lõppjaamaks" inimene, erinevus on ainult kommunikatsioonikanalis. See erinevus võib olla näiteks

• ajaline - näiteks eri edastuskiirustega tavaline kiri, E-kiri ja telefon.
• suunaline - "üks ühele" (telefon), "üks mitmele" (ajaleht, meililist), "mitu ühele" (E-post tagasisidevahendina), "mitu mitmele" (jututuba). Suunalise erinevusena võib vaadelda ka ühe- või kahesuunalisust (ajalehed ja raadio on valdavalt ühesuunalised - tootjalt tarbijale - , telefon kahesuunaline).
• mahtuvuslik - korraga kanalit läbiv infohulk on eri kanalites erinev.
• filtreerivuslik - eri kanalid "lõikavad" sõnumist ära erineva koguse taustainfot. Videokonverents annab edasi nii sõnumi kui ka suure osa taustainfot - miimika, žestid, intonatsiooni. Telefon edastab tausta tunduvalt vähem (visuaalne osa "jääb kanalisse kinni"), võrgusuhtlus enamasti aga veelgi vähem.

Mida siis tuleks võrgusuhtluse puhul arvestada? Mitmeid erinevaid tegureid, millest mõningaid vaatlekski allpool.

Vabadus ja selle varjukülg

Juba selle ajaloo algusest pärinev sõna- ja mõttevabaduse prioriteet on aidanud Interneti levikule kõvasti kaasa, andes sellele täiendava tähtsa rolli paljude muul viisil vaikimasunnitute hääletoruna. Igasugusele katsele võrgus leiduvat tsenseerida on suur osa kogukonnast vastanud väga häälekate protestidega - tulgu tsensuuritaotlus siis mõne äärmusrühmituse poolt või USA Senati eelnõu vormis (Interneti üle kontrolli kehtestamist taotlenud seaduseelnõud on sealmaal alati kutsunud esile üldsuse tugeva pahameele).

Sõnavabadus nagu ka iga teine vabadus võib kalduda äärmustesse ja Internet pole siin erand. Põhilistele inimõigustele lisandub Netis sageli justkui veel üks - õigus kakelda. Seega ei tohiks võrgutülitsemisi ja isegi -sõimu otseselt maha suruda, küll aga on kolmandatel, asjast mittehuvitatud osapooltel alati õigus öelda: "Palun tehke seda kusagil mujal". Nii on erinevad võrgukogukonnad ka kodanikuühiskonna heaks näiteks.

Võrgusuhtluse puhul tuleb kindlasti arvestada ka asjaoluga, et tihti kontakteeruvad siin väga erinevatest paikadest pärit ning väga erineva kultuuritaustaga inimesed. Seega on igasugused eksiarusaamad ja möödarääkimised väga lihtsad tulema. Näiteks võite kirjeldada oma jututoakaaslasele eilset barbecue -pidu ja olla väga ebameeldivalt üllatatud vastusest: "Öäkk, mida sa sööd!". Kas ta ründab meid? Ei, ta võib olla lihtsalt põhimõtteline taimetoitlane, ehk aga hoopis sügavalt usklik juut või muhameedlane (eeldades, et rääkisime sealiha küpsetamisest). Selliste juhtumite puhul aitab ainult asjade selgeksrääkimine, see omakorda eeldab a) viisakaks jäämist igas olukorras, b) oskust ennast selgelt ja üheselt väljendada.

Kirjutamata seadused ja anonüümsus

Esmase "küberkogukonna" moodustasid inimesed, kes suhtlesid E-posti vahendusel. Kasvav kogukond vajas mingit üldiselt aktsepteeritavat käitumisreeglistikku - kujunes võrguetikett ehk netikett. Suures osas tugineb see tavalistele hea käitumise tavadele, kuid esineb ka võrgule ainuomaseid reegleid (näiteks suur- ja väiketähtede ning erisümbolite kasutamine emotsioonide väljendamiseks, samuti nõuded, mis reguleerivad võrguühenduse kasutamist). Täpsemalt vaatleme netiketti allpool.

Ehkki Interneti üldpõhimõtted eeldavad kasutajatelt teatud identiteedimäärangut (arvuti aadress, kasutajanimi), on seal väga levinud ka anonüümne või incognito' (võõra nime all) esinemine. Üht arvutit, E-posti aadressi või jututoanime võib reaalselt kasutada mitu inimest. Kokkuleppel teise inimesega (ja paraku vahel ka ilma selleta) võib esineda temana - sellel baseerub ka suur osa küberkuritegudest. Isegi tavalist E-kirja on võimalik saata anonüümselt, kasutades selleks mõnd spetsiaalset serverit (märkus: siin on viimastel aastatel toimunud nähtav nihe - kui klassikaliselt on anonüümseid sõnumeid peetud ka internetisuhtluses halvaks tooniks, siis tänapäeva oludes on sõnavabaduse säilitamine seatud esikohale). Näib, nagu oleks Internet igasuguse peituse ja pettuse jaoks ideaalne paik - ent anonüümsus toimib väga sageli vaid senikaua, kuni vastaspoole huvi meie vastu on uudishimu tasandil. Eriti Eesti-suuruses väikeriigis ja piiratud keelekeskkonnas ei ole enda varjamine piisavalt motiveeritud otsijate eest netis oluliselt lihtsam kui reaalelus peitupugemine.

Ka neis valdkondades, mis näiliselt sallivad ja soodustavad anonüümset esinemist, ei ole see alati tegelikult parim mõte. IRC ja jutukate puhul on hoolimata anonüümsete kasutajate suurest osakaalust siiski keskne roll neil inimestel, kelle reaalne isik on üldiselt teada. Anonüümsus tekitab enamasti petliku turvatunde - "teen mis tahan, keegi nagunii teada ei saa", see omakorda julgustab käituma palju kontrollimatumalt kui seda tehtaks reaalselt inimeste ees. Sellise inimese anonüümsus on aga nagu petlik võlusõrmus Tolkieni "Sõrmuste isandas" - ta võib sõrmest lipsata just kõige ebasoodsamal hetkel. Võrgul on aga pikk mälu.

Teisalt aga on just tänapäeval hakanud taas päevakorda tõusma anonüümsuse roll sõnavabaduse tagajana. Kuna Internet on paljudes paikades inimese igapäevaelu lahutamatuks osaks, tekib võimul olijatel sageli kiusatus seda enda positsiooni kindlustamiseks kasutada. Üheks kuulsamaks ja vastuolulisemaks näiteks sellest vallast on kahtlemata Wikileaks.

Teistmoodi inimesed võrgus - Internetiga eelarvamuste ja komplekside vastu

Siiani oli juttu peamiselt ohtudest, mida Neti anonüümsus endas peidab. Siiski on sellel veel üks väga selge positiivne pool - leidub palju erinevaid inimgruppe, kelle kohta on kujunenud välja ebasoodsad stereotüübid ja kellega suhtlemine on väga paljudel nn. korralikel kodanikel raskendatud. Siia kuuluvad kindlasti mitmesuguste puuetega inimesed, aga ka seksuaalvähemused, mitmesuguste religioonide esindajad, paljudes kohtades teatud rahvustest inimesed jne jne.

Siin ei olegi niivõrd tegu anonüümsuse, kuivõrd just info filtreerimisega - võrk filtreerib välja muuhulgas ka paljud eelarvamused ja kompleksid. Võrgus uudiseid lugev korralik õpetajast vanaema ei tea, et paljude teravmeelsete kirjutiste autor on üks punkarist noorhärra naabermajast, kes oma elusuuruses (needid, ketid ja leekivpunane kukehari) vastu tulles eaka pedagoogi alati hirmunult eemale tõmbuma paneb. Keegi ei oska enamasti aimata, et ühe jututoa kõikvõimas pealik on tegelikult raske liikumispuudega, peaaegu kõnevõimetu noormees. Ja kedagi ei peaks huvitama, milline on selle või selle ülihuvitava võrgulehekülje autori sooline orientatsioon. Niisiis, nagu Thomas Barrett ja Carol Wallace oma "Internet Worldi" artiklis juba 1994. aastal kirjutasid:

"Internetis võivad kasv, kaal, rass ja sugu jäädagi tundmatuks. Ilu ei võlu meid, inetus ei peleta eemale. Me muutume lihtsalt ja puhtalt oma sõnumiteks."

Sageli on millegipoolest "teistmoodi" inimeste jaoks suurimaks probleemiks esmase kontakti saavutamine. Me kõik kardame eemaletõukamist teiste inimeste poolt, see võimendub veelgi juhul, kui inimene ise on teadlik enda teistsugususest ja teadvustab seda kui puudujääki. Enamik psühholooge on ühel nõul selles, et esmase kontakti puhul mängib väga suurt osa teise inimese välimus - tõsi, mitte niivõrd klassikaline ilu, kuivõrd meeldiv käitumine, kuid ka esimesel on oma osa. Nii tekibki sageli olukord, kus inimene on juba ette teadlik oma "alaväärsusest", krampliku olekuga võimendab seda veelgi ja tulemuseks on kontakti ebaõnnestumine.

Mida annab siin Internet? Esmalt muidugi vaba foorumi oma ideede levitamiseks ja probleemide teadvustamiseks. Kuid ka otsese kontakti abivahendina ei saa võrgu rolli alahinnata. Küberkontakti puhul, toimugu ta siis E-kirja vormis või reaalajas, ei ole esmamulje mitte visuaalne, vaid verbaalne - inimene on see, mida ta kirjutab või ütleb. Kogemused näitavad, et isegi juhul, kui üks osapool on mingis mõttes "teistmoodi", on esmasele võrgukontaktile järgnev reaalne kontakt palju lihtsam - ja seda mõlemale osapoolele. Siin on aga üks tingimus - ausus. Küberkontakt toimib väga hea eeldusena reaalkontaktile ainult juhul, kui mõlemad osapooled teavad algusest peale, kellega neil on tegemist.

Niisiis on olukord mõneti paradoksaalne - võrk annab meile kõik võimalused teeselda ja näidelda, kuid tõelised tulemused saavutatakse vaid sellest loobumisel.

Küberkosjad

Mis seal salata - väga paljud noored käivad mööda jututube ja tänapäeval eriti sotsiaalvõrgustikke just sooviga "leida kedagi". Meedia kasutamine selleks otstarbeks on samuti juba väga vana nähtus - ajakirjandust ja telefoni kasutatakse sedalaadi ettevõtmisteks ammusest ajast.

Enamik eelmises peatükis kirjutatust kehtib ka siin. Võtmesõnaks on ausus. Leidub muidugi ka inimesi, kes elavad Internetis täielikku fantaasiaelu ja kes eales ei mõtlegi oma võrgututtavatega reaalselt kohtuda. Sel juhul võib muidugi nimetada end ka Batmaniks, rääkida võrgus Gotham City viimaseid uudiseid ja vesta lugusid võitlusest Kassnaisega (näiteks Facebookis on see tegelane täitsa olemas; ilmselt on siin tegu "ametliku" Batmaniga, ent paljudel kuulsustel on ka hulk libateisikuid). Kui aga on soov leida häid sõpru ka reaalse elu tarvis, tuleks oma käitumine hästi läbi mõelda.

Niisiis - kaks inimest kohtuvad Interneti vahendusel. Mis edasi saab? Üldiselt oleks ehk kasulik jätta tutvus küberstaadiumi veidi pikemaks ajaks (ja see kehtib erivajadustega inimeste puhul eriti) - võrgu kaudu suheldes saab inimese loomusele tihti isegi lähemale kui reaalkontakti puhul (sama kehtis muide juba ammusest ajast tuntud kirjasõpruse juures). Kui kohtutakse silmast silma, hakkavad maksma reaalkontakti kohta käivad seaduspärasused. Valedele ootustele ja luiskelugudele rajatud kontakt lihtsalt ei toimi ja osapooled lahkuvad pigem antipaatia- kui sümpaatiatundega. Küberstaadiumis ausad olnud inimesed, kelle ootused on juba paika pandud, saavad aga tasuks palju kiirema kontaktivõtu - nende jaoks on raskeim töö, "fassaadist" läbimurdmine, juba tehtud.

Miks tekib Interneti-kontakti puhul lähedus sageli kiiremini? On arvatud, et inimesed avaldavad arvamusi ja tundeid võrgu kaudu palju julgemini, kuna kuvar, mille taga nad istuvad, toimib otsekui kaitsekilbina teise inimese reaktsioonide (pilk, miimika) eest - võrkupidi vahetatav info on puhtam ega sisalda nii palju kahtpidi mõistetavat teavet. Jututeemad võivad minna väga isiklikuks, samal ajal on vestlejad ise "peidus" oma kuvarite taga ja tunnevad end seal turvaliselt, mistõttu reaalkontaktiga kaasnevate kaitsevahendite ja -meetodite järgi pole sageli vajadust ning sellevõrra areneb kontakt palju kiiremini.

Seega märksõnadeks jäävad

• ausus
• viisakus
• selgus

Mängureeglid: netikett

Nagu nägime, on võrgus "ämbrisse astuda" teinekord üsnagi lihtne. Nii ongi vaja võtta appi mängureeglid, mis võrgukontakti omapärast tingituna on veidi spetsiifilisemad kui tavaelu käitumisreeglid. Termin "netiquette" kujunes üsna loomulikult sõnade "net" ja "etiquette" kokkuliitmisel ja on pärit juba üsna võrgu algaegadest, kui kujunesid esimesed Useneti uudisegrupid.

Üht osa heast netiketist kasutavad usinalt päris algajad võrgusuhtlejad (tõsi, nemad kipuvad aeg-ajalt teise äärmusse ja liialdavad nendega) - nimelt emootikone ehk smiley'sid. Need on algses variandis klaviatuuri eri märkide kombinatsioonid, mis paigutuvad lause või sõna järele ja mille lugemiseks on tarvis pöörata kas kuvarit 90 kraadi paremale või pead 90 kraadi vasakule. :-) Tänapäeval võimaldavad mitmed suhtlussüsteemid ka graafiliste emootikonide lisamist, mida reeglina annab lugeda ilma pead pööramata. Emootikonid on üheks küllalt õnnestunud katseks lisada kuivale võrgutekstile emotsionaalne kontekst. Emootikone võib igaüks ise kombineerida, kindlat standardit ei ole. Elementaarsed :-) ja :-( on aga ilmselt mõistetavad igaühele.

Hea soovitus "Kui oled Roomas, tee nagu roomlased" kehtib täiel määral ka Internetis. Kerkib aga küsimus: kes on roomlane?? Kas teadlane, kes saadab oma uurimistulemusi kvantmehaanika uusimaid teooriaid käsitlevasse uudisegruppi? Või vinnilise ninaga arvutipaharet, kelle eluunistuseks on lasta esimesena võrku lahti uue action-mängu lahtimuugitud piraatversioon? Või fanaatilisest looduskaitsjast new-ager, kes oma vaateid veebilehel propageerib? Või keegi maavillane Mati, kes pakub neti kaudu oma koduse majapidamise tooteid? Kõik need on netis olemas - Issanda loomaaed on tõesti kirju.

Sellest hoolimata võib võrgusuhtlemise 10 käsku sõnastada nii, nagu seda teeb Virginia Shea oma raamatus "Netiquette" (raamat on juba üsna vana, ent tänini asjakohane):

1. Ole inimene (Remember the human).
2. Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus (Adhere to the same standards of behavior online that you follow in real life).
3. Tea, kus sa oled (Know where you are in cyberspace).
4. Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust (Respect other people's time and bandwidth).
5. Näe võrgus hea välja (Make yourself look good online).
6. Jaga oma teadmisi (Share expert knowledge).
7. Aita piirata sõimusõdu (Help keep flame wars under control).
8. Austa teiste inimeste privaatsust (Respect other people's privacy).
9. Ära kuritarvita oma võimu (Don't abuse your power).
10. Andesta teistele nende eksimused (Be forgiving of other people's mistakes).

Eri punktide kaalukus on ehk ajas mõnevõrra muutunud, ent olulised on nad kõik endiselt. Vaatame neid punkte veidi lähemalt.

1. Ole inimene - just nimelt seda see tähendabki. Internet on eelkõige inimesed, alles siis kastitäied elektroonikat ja juhtmeid. Nii et lasteaias, koolis ja kirikus korrutatav "Tee teisele, nagu tahad endale tehtavat" kehtib ka siin. Enne Enter-klahvi vajutamist mõtle end teise inimese nahka. Asja raskendab ka ülalpool kirjeldatud kontekstivabadus - meie täiesti siiralt mõeldud sõnu võib teine osapool hoopis omamoodi tõlgendada. Siin aitab ainult ausus ja asjade selgeksrääkimine. Pluss veel - võrgus liikuv tekst on kirjutatud kuhugi ja väga sageli ka salvestatud kuhugi. Salajas tehtud lollus võib hakata kõva kisa tehes järele jooksma...

2. Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus - eelmise punkti järg. Eetikastandard võib mõnes Interneti grupis olla veidi teistsugune kui tavaelus, kuid ta ei ole madalam. Üldiselt on seaduskuulekas käitumine ka hea netiketi järgimine ja vastupidi. Arvata, et "äh, ma lähen netti ja sigatsen natuke, pärast olen jälle normaalne!" ei ole kuigi mõistlik.

3. Tea, kus sa oled - see punkt on omakorda seotud eelmisega. Täiesti lubatav käitumine ühes kohas võib osutuda totaalseks "ämbriks" teisal. Tarzani jaoks oli oma kodudžunglis kose all pesemine täiesti igapäevane asi, New Yorki sattudes oli ta aga väga ebameeldivalt üllatunud, kui soliidses ülikonnas duši alla minek teistele šokeerivaks osutus. Enne vaata, siis astu - ehk enne diskussiooni sukeldumist vaata veidi aega kõrvalt, harju stiili ja kommetega ja siis võid julgesti kaasa lüüa.

4. Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust - "Aeg on raha ja raha on vähe". Seepärast:

a) Iga võrgukodaniku kohuseks oleks hoolitseda, et tema poolt võrku läkitatav ei oleks lugejate jaoks ajaraiskamine. Tühja jutu jaoks on võrgus omad paigad (alt.rec.bullshit jms), seda ei tohiks aga lasta asjalike nähtuste sekka. Tänase meedia kontekstis käib siia Facebook, ajaveebid, Twitter jpm.

b) Ühenduse probleem muidugi kaotab võrkude ja arvutite võimsuse kasvuga oma aktuaalsust, kuid on siiski ka tänapäeval oluline - püsiühendus pole maailma mastaabis seni kaugeltki mitte igaühele taskukohane. Ei tasu saata tohutusuuri pula- ja pilaprogesid, animatsioone, slaidiseeriaid ja hiigelsuuri pildifaile inimesele, kes näiteks kasutab võrku mahupõhise mobiilipaketiga - nii võime suuta terve tema kuulimiidi mõttetu asjaga täis tõmmata

c) Ka kõikvõimalike naljatekstide edasisaatmine ja kopeerimine võib olla kurjast - enne mõne "killu" saatmist kogu oma tutvusringkonnale tuleks mõelda, kas see ikka on kõigi nende inimeste puhul kohane.

d) Ja viimaks käib selle punkti alla ka suhtlemine ümbritsevate inimestega - liiga tihti jõuab ema või abikaasa hasardis netifänni viis korda sööma kutsuda.

5. Näe võrgus hea välja - Internet aitab paljusid inimesi, kelle väljanägemine kaaskodanikes sageli eelarvamusi põhjustab (vt juttu eespool). Võrgus esineb igaüks vaid oma sõnade kaudu, sõnad annavad "virtuaalinimesele" kas parema või halvema "väljanägemise". Suures osas kujundab selle inimese väljendusoskus, stiilitunne ja ka korrektne keelekasutus (jutukasläng on veidi teine teema - kuid ka jututubades hinnatakse inimesi, kes suudavad end hästi väljendada). Võrku sattunud "ma arvan, et? khm?.. äää? ööö?" -stiilis eneseväljendused saavad halastamatult vastu päid-jalgu. Väga soovitav oleks enne tõsisemate faktide diskussioonigruppi saatmist need faktid veel kord üle kontrollida või vähemalt anda algallikas. Sõimukirjad on veidi teine teema, kuid kindlasti ei käi hea netiketi alla trollimine ehk sõimusõja tahtlik esilekutsumine ("Visake Piibel ahju!" kristlikus uudisegrupis või "Linux imeb, kasutage Windowsi" Linuxi rahva seas).

6. Jaga oma teadmisi - See mõte on Interneti alustala. Pole ühtegi inimest, kes oleks lõpuni ebahuvitav - igaühel on midagi teistele jagada. Internet on sündinud ja kasvanud just nimelt info jagamise teel. Sellised mehed nagu Linuxi algataja Linus Torvalds ja veebi "isa" sir Timothy Berners-Lee on saanud suurteks just midagi valmis tehes ja jagades. Kui valdad mingit teemat, kirjuta sellest ja lase võrku - ja võrk üldiselt ei jää võlgu.

Ka oma teadmatust võib jagada - viisakat nõuküsijat Internetis suu pihta ei lööda (üksikuid upsakaid leidub, kuid need pannakse varem või hiljem ka ise paika). Küll aga võiks näiteks veebifoorumisse küsimust postitades kaaluda, kas vastused huvitaks kogu foorumit või mitte - viimasel juhul on viisakas paluda vastata isiklikul E-aadressil, mitte foorumi kaudu.

7. Aita piirata sõimusõdu - just nimelt piirata, sest teatud määral on flaming ehk võrgusõim võrgusuhtluse paratamatu osa. Flame'i eestikeelne vaste "võrgusõim" (vahepeal pakutud eestindus "leim" on ebaõnnestunud valik - ingliskeelne hääldusvaste lame on võrgus väga levinud ja tähendab kahjuks hoopis midagi muud - otsetõlkes lombakat, kõnekeeles aga "viletsat", "mõttetut" vms) ei anna tegelikult termini sisu täielikult edasi - flame võib sisaldada ka humoorikat tögamist või satiiri (miille eestikeelne vaste võiks olla "kobisemine" - seetõttu loevad mõned klassikalist fleimi isegi kunstiliigiks...). Samas on suur osa neist ka tõeline sõim. Üldine tava uudisegruppides on lubada üht-kaht "kurja kirja", mitte aga nende kasvamist sõimusõjaks (flamewar) - terveks tigedaks kirjavahetuseks paari inimese vahel, mida teised asjasse mittepuutumatud nõutu näoga lugema peavad ja grupi tegeliku teema jaoks enam aega ja ruumi ei olegi.

8. Austa teiste inimeste privaatsust - küllalt enesestmõistetav teema, kuid selle vastu eksitakse sageli. Kellelgi ei tule naljalt pähe sorida teise inimese riidekapis või lauasahtlis, teise E-postkasti vaatamine aga ei tundugi erilise pahateona (uudishimu ju!). Klass hullem on muidugi küberkiusamine, -ahistamine või ka küberspionaaž - nende tegevuste eest võib autor pääseda juba ka täiesti reaalsete rootsi kardinate taha.

9. Ära kuritarvita oma võimu - see punkt on mõeldud eelkõige neile, kel võrgus rohkem volitusi antud (kontorite IT-spetsid, serverite administraatorid, jutukate "jumalad" jt). Õigused ja vastutus peaksid käima käsikäes. Serveri administraatori käes on piiramatu võim, ka kasutajate E-kirjade, failide, kettaruumi ja kasutusaja üle. Vahel on kiusatus midagi "natuke piiluda" päris suur, kuid tuleb endale aru anda, et see võib viia järjest suuremate "piilumisteni" ja tulemuseks on Bastard Operator From Hell (maakeelde ümberpanduna ehk Paharetist Süsteemihaldur), Interneti folkloori üks koloriitsemaid kangelasi.

10. Andesta teistele nende eksimused - igaüks on olnud algaja. Mõni jääb selleks pikemaks, mõni lühemaks ajaks. Trükivead (või ka nendele näpuga näitamine - "Näää, ei oska kirjutada!"), liigpikad kirjad, asjassepuutumatud ja rumalad küsimused - kõike seda teevad algajad rohkesti. (Vahemärkus: üks Murphy seaduste tuletisi ütleb: "Igas trükivigade üle irisevas kirjas on alati trükiviga sees.") "Vanema tegija" vastused peavad alati jääma viisakaks ja korrektseks - viga tuleb täpselt kätte näidata ja selgitada, mida teine valesti tegi. Selgitus peaks alati olema eraviisiline (mitte näiteks läbi uudisegrupi).

Veel mõned soovitused:

• E-kirjaga tekstifaili saatmine - küllalt sageli esinev praktika on saata meiliga Wordi dokument, selle asemel et kogu tekst Wordist meili sisse kopeerida. Kui vähegi võimalik, tuleks siiski saata info kirja enda sees - esiteks jääb vastuvõtjal paar hiireklõpsu vähemaks ja langeb ära ka igavene tingel-tangel Wordi eri versioonidega ja üha enam ka üldse Wordi olemasoluga (tõsi, Wordi kauaaegne alternatiiv OpenOffice.org ja tema uuem kaksikvend LibreOffice suudab enamiku Wordi failidest kenasti ekraanile tuua).
• Väga lihtne on võrgumaailmas isiklikuks minna ja solvata ning veel lihtsam sellele topelt vastata - kui selline e-kiri või sõnum saabub, siis on esimene reegel: minna kohvikusse (soovitavalt kuhugi kaugemale) ja juua tass kohvi või teed. Vastamiseks läheb alles pärast mahajahtumist. Teiselt poolt aga kehtib ka Piibli soovitus: "Vihastage, aga ärge laske päeva looja minna oma viha üle!" - lahendamata jäänud konflikt läheb pahatihti ainult hullemaks.
• E-post aitab, kui tuleb koos töötada mõne väljakannatamatu iseloomuga (või lihtsalt radikaalselt teistsuguse) inimesega - emotsioonid jäävad kaablitesse ja läbi pääseb ainult tööks vajalik asjalik info.
• Üldiselt on väide "Rumalaid küsimusi pole olemas" küll õige, kuid uudisegruppides see mõnel juhul siiski ei kehti. Rumalaks ja kriitikaväärseks loetakse küsimusi, mis a) küsitakse vales kohas ("Milline Whiskas on parem, sinine või lilla?" alt.pets.dogs -gruppi saadetuna) või b) küsimusele saab väikese vaevaga vastuse vastava ala põhiallikatest (tüüpiline vastus uudisegrupist tuleb "RTFM" - Read The <censored> Manual, uuemal ajal on lisandunud ka "STFW" ehk Search The <censored> Web ning selle leebem kuju "GIYF" ehk Google Is Your Friend).

Kokkuvõtteks

Puuetega inimesed on inimesed nagu kõik teised – selle äärmiselt lihtsa tõe meeldejätmine on eduka suhtlemise alus. Teatud kontekstis ilmnevaid "erivajadusi", mida viisakas inimene suhtlemisel arvestab, on kõigil inimestel - arukas inimene tõenäoliselt ei küsi kiilaspäiselt mehelt kammi, umbjoobes inimese käest teejuhatust või kaheaastase põnni käest järgmise bussi väljumisaega. Nii võib ka puuet käsitleda kui inimese eripära ja seda samamoodi arvesse võtta. Eriti tähtis on see aga just e-suhtluse ja e-õppe juures, kus mõnigi kord on suhtluskontekst märksa vähesem kui otsesuhtluse korral. Võrgusuhtlus võimaldab ka oluliselt vähendada erivajaduse mõju, ent selleks on hea eespooltoodud punktidega arvestada.

Kordamiseks

• Miks on ratastooli kasutava inimesega suheldes õigem istuda?
• Mida tähendab "kannatav kõneviis" ja miks seda tuleks vältida?
• Miks ei ole hea nimetada ilma erivajadusteta inimesi "normaalseteks"?
• Mida tuleks silmas pidada (terminoloogia ja sõnavara osas), kui liitume näiteks kahe inimese vestlusega, kes mõlemad on erivajadusega (oletades, et liituja ei ole)?
• Nimeta võrgusuhtluse peamisi erisusi tavasuhtlusega võrreldes.
• Nimeta vähemalt 3 netiketi põhimõtet.

Kaasamõtlemiseks

• Poliitkorrektsus on mitmel teadaoleval juhul pöördunud iseenese vastu. Kas see oht on olemas ka erivajaduste puhul?
• Kas ja kui palju muutuvad netiketi põhimõtted tehnoloogia arenedes (näiteks võrkude kiiruste kasv, multimeediumi lisandumine, sotsiaalmeedia esiletõus jne)?

Lisalugemist

• Kuidas suhelda nägemispuudega inimesega? Põhja-Eesti Pimedate Ühing. http://www.ppy.ee/index.php/ngemispuue/kuidas-suhelda-ngemispuudega-inimesega
• Ten Commandments of Communicating with People with Disabilities. http://www.diversityshop.com/store/10comvid.html
• Communicating with and about People with Disabilities. US Dept. of Labor. http://www.dol.gov/odep/pubs/fact/comucate.htm
• BARRETT, Thomas, WALLACE, Carol. Virtual Encounters. Internet World, No. 8, Vol. 5, 1994.
• DAVIS, Laurie, OLSON, Dawn. Communicating Effectively With People Who Have A Disability. North Dakota Center for Persons with Disabilities. http://www.labor.ny.gov/workforcenypartners/forms/communication.pdf
• FRIEND, Phil. Puue ja töö: hea tava käsiraamat tööandjale. http://raulpage.org/koolitus/puuejatoo.pdf
• LAUMETS, Jüri. Olen kurt, saame sõpradeks! Eesti Puuetega Inimeste Koda 1995. http://raulpage.org/kurt/
• SULER, John. The Psychology of Cyberspace. http://users.rider.edu/~suler/psycyber/psycyber.html
• SHEA, Virginia. Netiquette. http://www.albion.com/netiquette/