Wikiversity

Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed/Sissejuhatus teemasse: erivajadused läbi aegade

< Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed

Tagasi kursuse esilehele

Hariduslikud erivajadused - mis need on?

edit

Eestis kasutatav hariduslike erivajaduste käsitlus pärineb suurel määral angloameerika kultuuriruumist (vt näiteks http://en.wikipedia.org/wiki/Special_Education. Eesti Hariduse Infosüsteemi (https://www.ekk.edu.ee/ehis/) andmetel määratletakse hariduslike erivajadustena

  • õpiraskusi (sh ajutisi)
  • kehapuudeid
  • kõnepuudeid
  • kirjutamis-, lugemis- ja /või arvutusraskusi ning probleeme häälikuseadega
  • nägemispuudeid
  • kuulmispuudeid
  • psüühilisi erivajadusi
  • pervasiivseid arenguhäireid
  • emotsionaalse ja kommunikatiivse arengu hälbeid ning autistlikke häireid
  • kasvatusraskusi (käitumisprobleeme)
  • uusimmigrandi staatust (uusimmigrantide lapsed)
  • muid terviseprobleeme
  • vahepealset viibimist välisriigis
  • eriandekust

Nagu näeme, on skaala üsna lai. Käesoleva kursuse raames keskendume eeskätt hariduslike erivajaduste sellele osale, mis käsitleb erinevaid puudeid. See valdkond on haridustehnoloogia ja E-õppe vallas suure potentsiaaliga ning samas Eestis veel küllaltki väherõhutatud alalõik.

Ekskurss ajalukku

edit

Erivajadusi ja puudeid on läbi aegade defineeritud ning nendesse suhtutud väga erinevalt. Inimkonna varasem ajalugu tunneb mitmeid juhte, kus „teistmoodi“ inimesed on kuulunud otseselt ja füüsiliselt väljapraakimisele (alates Spartast, kus puuetega vastsündinud jäeti mägedesse surema , ning lõpetades programmiga Aktion T4 vaimupuuetega ja erinevate vaimuhaigustega inimeste hävitamiseks Hitleri-aegsel Saksamaal), samas on paljud "primitiivsed" ühiskonnad suhtunud neisse lugupidavalt ja näinud neis isegi kõrgemate jõudude soosikuid. Vaatleme järgnevalt lühidalt erinevaid arenguetappe sel teel.

Puue kui tabu

edit

Esmane määratlemine toimus pikka aega kriteeriumi "tal on midagi puudu" - pole jalga, ei näe, ei kuule - alusel, seega üsna umbkaudselt ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtudes ("vigane", "sant", "pime", "hull", "langetõbine", "puujalaga" jne). Sellise suhtumisega kaasnes kahekordne probleem:

  • Objektiivselt puudusid võimalused ja oskused inimese olukorda muuta
  • Subjektiivselt pandi "teistsugune" inimene nii kõvasti raamidesse, et isegi kui puhtfüüsiliselt õnnestus tema olukorda muuta, jäi ta enamasti ikkagi paaria seisusesse

Hea näite leiame sellise suhtumise kohta Piiblist, kus Jeesuselt küsitakse pimeda mehe kohta: "Kes on teinud pattu, tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ (Jh 9:2). Veelgi äärmuslikum näide oli juba eespool mainitud Sparta linnriik, kus puuetega vastsündinud jäeti mägedesse surema(mõnedel andmetel visati kaljult alla), kusjuures seda pidi vanemate nõukogu käsul tegema lapse isa. Sparta puhul tuleb arvestada ka asjaolu, et lapsed olid linnriigi (mitte vanemate) omand ja sellisena soovis tollane võim tagada üksnes võimekate ja elujõuliste alamate üleskasvamist. Päris huvitava ülevaate puuetega inimestest antiikajal annab see artikkel.

Tabu-ajajärgu teise, pehmema perioodina võiks vaadelda eelmise mudeli sotsiaalsemat varianti - "ta ei saa seda-ja-seda teha" - ei saa joosta, ujuda, puid raiuda, ratsutada. Sellise mudeli ühe näitena võib mainida keskaegset külakogukonda (kust pärineb otsapidi ka eesti vanasõna "iga vald toidab oma sandid ise"). Kogukond hoolitses jõudumööda ka oma nõrgemate liikmete eest ja kuigi enamasti ei saa rääkida võrdväärsest kohtlemisest (vt omaaegset terminit "külaloll"), kanti nende põhivajaduste eest hoolt ning rakendati ka jõudumööda tööle (karja hoidma, puid vedama vms).

Puue kui tervisehäire

edit

Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", s.t. puudega inimene on "katki". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa ka optimismi "parandamise" võimalikkuse osas: puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud.

Sellisel lähenemisel on võrreldes eelmise ajajärguga oluline eelis - stigma vähenemine. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust (kurjade vaimude mõju) ega karistust (vrd eespooltoodud näide Piiblist), puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega ning paljud seni rakendatud sanktsioonid kadusid järk-järgult.

Teisalt aga pani selline lähenemine puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime - puudega inimene muutus subjektist objektiks. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel (medical model of disability), mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänagi.

Eraldi väljatoomist ühe väga ebasoodsa ajajärguna väärib siin 19. sajandi teisel poolel alguse saanud (ehkki "valikulise eostamise" põhimõtete ajalugu loetakse juba alates Platonist) ning eriti tugevasti XX sajandi esimestel kümnenditel esilekerkinud eugeenikaliikumine, mis paljudes kohtades (eriti just jõukates, "arenenud" riikides nagu USA ja Saksamaa) surus ka puuetega inimesed koos teiste "ebastandardsetega" kinnistesse asutustesse, "korralike inimeste" silma alt ära. Eugeenika üheks põhiideeks on "ühiskonna tervise" kui terviku parandamine, suunates järglasi andma (ja üldse ühiskonnaelus domineerima) vaid "parimad esindajad" (nii oli tegemist omalaadse tõuaretusega). Mõningane sarnasus darvinismiga ei ole päris juhuslik - nüüdisaegse eugeenika loojaks peetav sir Francis Galton oli Charles Darwini nõbu ning toetus oma eugeenika-alastes kirjutistes tolle töödele. Ajaloo kummalise vingerpussina oli Galton ise väga mitmekülgselt andekas inimene, kes tegeles paljude teadustega - ent sügav veendumus inimvõimete pärilikkuses andis eugeenika näol küllalt küsitava tulemuse ja tegi temast sotsiaaldarvinismi ühe varasema teoreetiku.

Eugeenikud ei läinud enamasti küll välja Sparta mudelini ehk füüsilise hävitamiseni (ehkki natsi-Saksamaa jõudis ka selleni), kuid näiteks puuetega inimeste puhul ei peetud järglaste saamist enamasti mõeldavaks, samuti oli välistatud nende osalemine laiemas ühiskonnaelus. Eugeenika vaimus mõtteavaldusi kohtab aeg-ajalt tänini (koos erinevate muude sotsiaaldarvinistlike teooriatega), kuid ilmselt pani Teine maailmasõda oma tohutute kaotuste ning sõjakuritegudega paljud oma seisukohti revideerima. Lähemalt võib eugeenika kohta lugeda ingliskeelsest Wikipediast: http://en.wikipedia.org/wiki/Eugenics


Puue kui ühiskonna probleem

edit

XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama (eeskätt puuetega inimeste endi seast pärit aktivistide, aga ka mõnede spetsialistide poolt) kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. Sotsiaalne mudel aga näeb selles samaväärset diskrimineerimist kui omaaegne "ainult valgetele" süsteem USA-s ja Lõuna-Aafrikas - sotsiaalse mudeli järgi peab ühiskond muutuma kõigil tasanditel selliseks, et inimeste erisused ei takista neil selles osalemast (positiivse näitena selles vallas võib mainida tänapäevaseid kuuldeaparaate, nägemisabivahendeid ning ka operatsioone nagu laser-silmalõikus või kõrvaimplantaatide paigaldamine - tänapäeval nende abil täiesti tavapärast elu elavad inimesed oleksid jäänud varasematel aegadel puuetega inimeste seisusse koos kõigi siit tulenevate takistustega).

Tänaseks on olemas erinevaid puuetekäsitlusi, mis asuvad kahe viimatimainitud mudeli vahepeal. On olemas ka äärmuskäsitlused, näiteks nn ultrasotsiaalne mudel, mis on levinud peamiselt Suurbritannia vasakpoolsetes-feministlikes akadeemilistes ringkondades. Sotsiaalsest mudelist ja radikaalfeminismist lähtudes jõutakse kohati väga huvitavate järeldusteni - näiteks leitakse, et raske liikumispuudega inimene, kes üritab käima õppida, käitub valesti - süüdi on ju ühiskond ja seepärast on karkudega käia üritamine (isegi juhul, kui inimene seda näiteks treeningu mõttes ise soovib) ratastooli kasutamise asemel järeleandmine rõhujate survele. Mõnel juhul on sellised inimesed isegi "reeturi" sildi külge saanud. Sellistes ektsessides tuleb siiski näha pigem heaoluühiskonna teatud osa "igavusest lolliksminekut" kui sealsete puuetega inimeste valdava osa seisukohti (ent ka puueteaktivistide seas on inimesi, kes leiavad, et enese treenimine puudest vabanemise eesmärgil on "omade reetmine" ja paraolümpia on kõige hullem klassivõitluse - kuna sageli tuuakse mängu ka marksistlik klassikäsitlus - tööriist). Äärmuskäsitlused on põhjustanud ka vastureaktsioone, näiteks mõned Peter Singeri või JC Lesteri seisukohad, mis kalduvad skaala teise serva.

Eestis kehtib ametliku dokumendina seni veel "Eesti invapoliitika üldkontseptsioon", mis on arendatud välja ÜRO 1988. aasta "Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglitest". Need dokumendid kujutavad endast üleminekuetappi meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele - suur osa terminoloogiat kannab endas veel meditsiinilise mudeli laengut, kuid juba nähakse ka puuet kui ühiskonna probleemi. Nii on seal defineeritud kolm üksteisega seotud mõistet "puue", "vaegus" ja "invaliidsus" ingliskeelsete impairment, disability ja handicap vastetena nii eesti- kui ingliskeelses mõisteruumis on need üksjagu segased mõisted, kuid üldjuhul on siin mõeldud vastavalt järgmisi aspekte:

  • Puht-füsioloogiline (ühe jala puudumine)
  • Funktsionaalne (ei suuda kiiresti liikuda)
  • Sotsiaalne (peetakse "sandiks", ei saa tööd)

Sotsiaalsemates käsitlustes on üha enam jäänud handicap/invaliidsus välja ning piirdutakse kahe terminiga – tüüpiliselt tähistab "impairment" inimese füsioloogilist seisundit (puuduv käsi) ja "disability" ühiskonna võimetust selle probleemiga toime tulla (lünklik haridus, tööpuudus).

Puue kui eluviis

edit

Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides. Nii nagu on järk-järgult ühiskonda sulandunud prillikandjad või ka vähese juuksekasvuga inimesed, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega. Mõnel juhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi. Nii võivad tavamõistes (vanemate järgi) eri rahvustest kurdid tajuda teineteist rahvuskaaslastena, samas passijärgse rahvuse mittekurti esindajat aga kui "võõramaalast". Inglise keeles kasutavad sedalaadi omakultuuri väärtustavad kurdid inimesed omanimetusena suurtähelist Deaf'i (analoogiliselt muude rahvusenimetustega American, French, English).

Äärmuslikke variante on ka siin - näiteks on teada juhtumeid, kus kurdid vanemad on teadlikult üritanud saavutada olukorda, kus nende laps oleks samuti kurt. "Kurdikultuuri" vaatenurgast on see mõistetav, teisalt aga tekitavad eetilisest seisukohast oma lapsele ühe meele kaotust soovivad vanemad küsimusi. Teine sarnane "subkultuuri" nimetust taotlev kooslus on "neuroloogilise omapära" käsitluse pooldajad.


Mõned momendid ajaloost

edit
  • Rigvedas (kirjutatud 3500-1800 eKr) mainitakse sõdur-kuninganna Vishpla jalaproteesi.
  • 355 eKr - "Kurdina sündinud on meeletud ja mõtlemisvõimeta" -- Aristoteles
  • Marcus Sergius saab II Puunia sõjas (218 eKr) 23 haava ja kaotab käe. Tehakse kunstkäsi, mille külge kinnitatakse kilp ja Marcus naaseb lahingusse. Hiljem preestriks ta aga ei saa...
  • XVI sajand - itaalia arst Girolamo Cardano tunnistab esmakordselt kurdid mõtlemisvõimelisteks
  • 1508 - legendaarne Saksa rändrüütel Götz von Berlichingen kaotab Landshuti lahingus käe ning see asendatakse proteesiga, mis oli oma aja kohta fenomenaalne mehaanikasaavutus.
  • 1616 - esimene viipekeeleõpik.
  • XVII sajand - Valentin Haüy asutab Pariisis ühe esimese teadaoleva pimedate laste kooli. Mainitud on etteastet kuningas Louis XVI juures, kus kasutati reljeefseid tähti ja isegi maakaarte.
  • 1790 - Pariisis vabastatakse "hullud" (vaimupuudega inimesed) ahelatest.
  • 1829 - Louis Braille leiutab punktkirja (Braille' kiri)
  • 1861-65 - USA kodusõda. Ainuüksi põhjariikide armees amputeeritakse jäse(med) 30 000 sõduril - esimene tõsine väljakutse USA ühiskonnale, kes peab kodumaa eest võidelnud, kuid nüüd puudega mehi kohtlema märksa paremini kui seni tavaks.
  • 1866 - Vändra kurttummade kool, esimene erikool Eestis
  • 1903 - ilmub Helen Kelleri autobiograafia. Helen Keller oli omas ajas lausa kolmekordse puudega – pime, kurt ja naisterahvas (hariduse omandamise osas oli viimane väga tõsine puue!), kuid ometi omandas ta kolledžihariduse, kirjutas palju ja esines ettekannetega.
  • 20-ndad - USA-s ja Lääne-Euroopas esimesed laiemad programmid sõjaveteranide tagasitoomiseks ühiskonda (eespool mainitud olukord peale USA kodusõda kordus veel suuremas mastaabis).
  • 1935 - suur puuetega inimeste istumisstreik New Yorkis, tagajärjeks on töölevõttu välistava märke kaotamine lastehalvatuse või CP-ga inimeste andmetest.
  • 1939-41 - Aktion T4 programm Saksamaal. Gaasikambris lõpetab ligi 100 000 puudega inimest (ühtekokku hinnatakse programmi ohvrite arvuks 275 000).
  • 1944 - Inglismaa kehtestab tööhõivekvoodid - taas on süüdi suur sõda, mis tekitas suure hulga puudega veterane, kelle ees kodumaa võlgu oli. Nii kehtestati seadused, mis nõudsid igalt suuremalt ettevõttelt teatud hulga puuetega inimeste töölevõtmist - meetod, mida on üsna edukalt kasutatud ka hiljem.
  • 1971 - esimene Iseseisva Elu Keskus USA-s, puuetega inimeste liikumise esiletõus
  • 1990 - USA-s võetakse vastu ADA ehk Americans with Disabilities Act, esimene laialdane otseselt puueteteemaga tegelev seadustik.
  • 1983-92 - rahvusvaheline puuetega inimeste dekaad, ÜRO töötab välja "Puuetega inimestele võrdsete võimaluste tagamise standardreeglid" - põhiosas veel meditsiinilise mudeli järgi, kuid juba on tunda sotsiaalse mudeli esimesi läbimurdeid.
  • 80-ndate lõpp – invaliikumise algus Eestis ("Automi" käsijuhtimisega sõidukite sektsioon).
  • 1995 - Inglismaal kaotatakse kvoodisüsteem.
  • 1995 - EV võtab vastu ametlikult "Standardreeglid" (üle 10 aasta pärast nende levikut mujal maailmas).
  • 2005 - Eestisse tulevad euroseadused, sh ka puuete osas


Mõni sõna ka Eesti lähimineviku kohta

edit

NL aegne puuetega inimeste põhiharidus oli isegi enam-vähem toimiv, ehkki segregreeritud (seda anti erikoolides). Keskhariduse saamise võimalus sõltus ka puudeliigist (mõnevõrra paremas seisus olid füüsiliste puuetega inimesed). Edasi läks asi aga hulluks - puudega inimest ei tohtinud ju avalikkuse ees eriti näidata! Nõukogude aeg andis Eesti puuetega inimestele küll minimaalse äraelamise invaliidsuspensioni näol, kuid hoidis enamikku neist kindlalt "kapis" - veel 1978. aastast on ametlikult dokumenteeritud väide, et NSV Liidus ei ole puuetega lapsi... (esineb eri allikates - üks mõneti leebema põhjendusega - puue kui nähtus polnud defineeritud - on leitav siit) Nii tegid pimedad inimesed harju ja "liikumisinvaliidid" kingi. Omaaegseks Eesti puudega inimese tipphariduseks oli ilmselt Invaliidide Kutsekoolis pakutav kodumasinate remondilukksepa eriala. Tõsi, leidus üksikuid inimesi, kes soodsate tingimuste tõttu ja enda suure jonni abil lõpetasid ka kõrgkooli - kuid neid oli äärmiselt vähe.

Värske Eesti Vabariik andis puuetega inimestele küll ametliku tunnustuse võrdväärsete kodanikena, kuid võttis paljudelt ära selle minimaalsegi elatusvahendi - nii 90. aastate alguspoole hariduse kui tööhõive näitajad annavad üsna troostitu pildi. Püüdes järgida euroopalikku integreeritud õpetamise tava, löödi seni vähemalt mingisugust haridust pakkuvatel erikoolidel põhi alt, ilma tavakoole piisavalt puuetega laste õpetamises toetamata. Alles lähiaastatel on olukord hakanud pikkamööda paranema.

Nii näitab veel ka 2001. aastal Eesti Puuetega Inimeste Koja läbiviidud elukvaliteedi uuring (vastas ca 1000 inimest) järgmist: "Vastanutest oli algharidus 22,9%, lõpetamata keskharidus 11,2%, keskharidus 24,7%, kesk-eriharidus 24,2% ja kõrgharidus ainult 7,7% kõigist vastanutest. Vastanutest 59,4% ei õpi, kuid 41,5% näevad ümberõppe või täienduskoolituse vajadust." Sajandi alguse majandusliku tõusu aastatel hakkas olukord märgatavalt paranema, kuid viimase aja majanduskriis on andnud taas tugeva tagasilöögi (eriti tööhõive osas - kuid ka näiteks see eksperiment annab ilmeka pildi ratastoolikasutaja argipäevast).

Kokkuvõtteks

edit

Niisiis on erinevad ajastud toonud endaga üksjagu erinevaid suhtumisi ja arusaamu. Tänaseks on enamik arenenud ühiskondadest siiski jõudnud seisukohale, et võimalikult paljude inimeste kaasamine ühiskonnaellu on kogu ühiskonna huvides. Sotsiaaltoetuste maksmise asemel on mõistlik investeerida inimeste haridusse ning saada endale passiivse abivajaja asemele maksumaksja.


Viiteid

edit


Tagasi kursuse esilehele

Retrieved from "https://beta.wikiversity.org/w/index.php?title=Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Sissejuhatus_teemasse:_erivajadused_läbi_aegade&oldid=101125"