Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed/Tugitehnoloogia

Tagasi kursuse esilehele

Tavaline vs eriline

Sageli on puudega arvutikasutajad ühe olulise dilemma ees - kas kasutada spetsiaalselt puuetega inimestele mõeldud erilahendusi või üritada toime tulla laiatarbevahenditega? Erilahendus (näiteks eriklaviatuur) võib olla konkreetsel juhul sobivam ja mugavam, samas annab tavalahendus reeglina suurema mobiilsuse – see on enamasti igal pool ühesugune ja inimene ei sõltu konkreetsest seadmest. Ka tekib erilahendusega probleeme mitme inimese poolt aktiivselt kasutatava süsteemi korral. Vahel tasuks tavaliste IT-seadmete tootjatele erivajaduste osas ideid ja infot saata - ideaalne oleks, kui kõik laiatarbelahendused oleks niivõrd ligipääsetavad, et eraldi puuetega inimestele mõeldud asju polekski vaja (täpselt samuti nagu oleks parimaks lahenduseks kõigi õpilaste õpetamine integreeritult, ilma erikoolideta).

Puht-tehnoloogilisi erilahendusi vajavad eeskätt kaht liiki erivajadustega inimesed - nägemispuuetega ning liikumis- ja koordinatsioonipuuetega inimesed. Võrdluseks näiteks kuulmispuue – ehkki arvuti edastab infot ka heliliselt, on tänase seisuga audiaalse teabe osakaal selles vallas suhteliselt väike ning reeglina piisab lihtsatest vahenditest. Vaimsete puuete ning käitumisprobleemide korral aga asetub palju suurem rõhk õppemetoodikale kui tehnoloogilistele abivahenditele.

Nägemispuuded

Käesoleva teema põhiosas vaatleme nägemispuudega inimestele mõeldud erilahendusi. Võrreldes mitme muu puudegrupiga on nägemispuude puhul kasutatu üsna kallis ja keerukas tehnoloogia. Kolmeks peamiseks kategooriaks on vaegnägemise korral kasutatav ekraanisuurendus (vahel ka koos heliväljundiga) ning pimeduse korral kasutatavad heli- ja kombitav väljund (tüüpiliselt punktkiri).

Nägemispuuetele orienteeritud tugitehnoloogia puhul on sageli probleemideks

• Keelespetsiifilisus - kõnesüntees on enamasti kasutatav vaid nendes keeltes, mida konkreetse lahenduse tootja toetab (enamik lahendusi on tänini paraku kinnised ja kallid kommertstooted). Nii peavad eestlased sageli ajama läbi soome- ja saksakeelsete süsteemidega, mis eesti keelt teinekord üsna hirmsat moodi väänavad.
• Sõltuvus operatsioonisüsteemist ja riistvarast - enamik rakendusi on loodud üksnes Microsoft Windowsi silmas pidades, ka võib süsteemi segiajamiseks piisata näiteks arvuti videokaardi väljavahetamisest.
• Nõuavad muu tarkvara standardsust - see peaks olema tegelikult enesestmõistetav, paraku aga kasutavad mitmed tarkvaraloojad oma eesmärkide saavutamiseks pahatihti "tegin peedist pesumasinale trumli" -stiilis tehnilisi lahendusi, mis ametlikust standardist suure kaarega mööda käivad. Esimesed, kes sel juhul "rataste vahele" jäävad, on nägemispuudega inimesed.

Nüüd aga ülevaade mõningatest konkreetsetest lahendustest.

Ekraanilugeja

Ekraanilugeja (screen reader) on enamasti tarkvarasüsteem (on ka eraldi riistvaralisi lugemisseadmeid), mis püüab tuvastada ekraanile kirjutatud teksti. Tulemus saadetakse kas kõnesüntesaatorile (heliväljund), punktkirjamonitorile või -printerile.

Suur osa on kinnine kommertstarkvara (üks levinuimaid on JAWS), vaba tarkvara peamised esindajad on Emacspeak (erinevatele operatsioonisüsteemidele) ja Speakup (põhiliselt Linuxile). Windows XP ja uuemad sisaldavad lihtsat Microsoft Narratori (suudab töötada koos lihtsama tarkvaraga nagu WordPad, põhimõtteliselt peaks suutma ka IE-ga veebi lugeda). MacOS X-il on aga alates versioonist 10.4 kaasas juba täismahuline ekraanilugeja - VoiceOver. Sellises võrdluses on Apple'i arvutid "otse karbist" raske nägemispuudega inimesele ilmselt parimaks lahenduseks, kuid takistuseks võib taas kord saada kõrge hind.

Äripaketid on küllaltki kallid. Eestis esindab JAWSi MTÜ Jumalalaegas, kust tellides on 2009. aasta sügise seisuga JAWSi omaosalus 1990 krooni. Võrgust on saadaval tasuta testiversioon, mis töötab 40 minutit - seejärel tuleb arvuti uuesti käivitada). Eesti keele toetus puudub, kuid JAWS toetab soome keelt ning suudab töötada ka eesti kõnesüntesaatoriga.

Õnneks on ka vaba tarkvara hulka kuuluvad tugilahendused viimasel ajal teinud tubli sammu edasi. Enamikus uuemates Linuxi variantides on saadaval Orca, mis on eeskätt mõeldud Linuxile, kuid vaba tarkvarana on teda võimalik kohandada ka muudele süsteemidele. Orca on kombineeritud ligipääsulahendus, sisaldades nii ekraanilugejat, kõnesüntesaatorit, punktkirjaliidest (saab ühendada punktkirjamonitoriga) kui ekraaniluupi. Orca eestindus on paraku veel algjärgus (vt pilti) ja kõnesüntesaatori puhul tuleb kasutada soome keele hääldust. See on aga üldjuhul eesti keele jaoks küllaltki kasutuskõlblik.

Kõnesüntesaator

See on tarkvara, mis muudab etteantud teksti kõneks (tihti kasutatakse koos ekraanilugejaga). On olemas ka riistvaralisi lahendusi (arvutisse pandava laienduskaardina või eraldi seadmena). Kõnesünt on kasutatav lisaks nägemispuudega inimestele ka kõneprobleemide (spastika) korral - Eestis kasutab seda näiteks jalaga maaliv kunstnik Meelis "Mella" Luks. Katseliselt on kõnesünt olemas ka eesti keele jaoks - vt http://www.phon.ioc.ee . Esialgu töötab see kahjuks vaid Windowsil.

Ekraanisuurendus

Vaegnägemise korral kasutatakse tarkvaralahendusi, mis töötavad "virtuaalluubi" põhimõttel - vajalikku ekraaniosa suurendatakse (enamasti 2-16 korda). Vahel ühendatakse suurendaja ekraanilugejaga ja loetakse suurendatav ekraaniosa ka helikujul ette.

Peamised probleemid, mis suurendajaga esinevad:

• suurema suurendusfaktori korral on pilt paratamatult kole ja karvane ning suurendatud teksti on raske lugeda.
• "luubi" juhtimine ekraanil - mõni programm üritab automaatselt fokuseeruda enda arvates kõige tähtsamale ekraaniobjektile, see aga ei pruugi alati kokku langeda kasutaja soovide ja vajadustega.
• juba eespool mainitud sõltuvus graafikadraiveritest ja standardsete tarkvaralahenduste eeldamine.

Sedalaadi tarkvara on saadaval peamiselt Windowsile, nii tasulisi (ca 400$), kui tasuta. Linuxile on olemas juba eespool mainitud Orca (pildil on kujutatud ekraani ülaosas asuv luup; Orca luubifunktsioonid on aga esialgu kohati ebastabiilsed) ja veel paar vaba rakendust (GMag, KMagnifier).

Punktkirjamonitor

Seade punktkirja dünaamiliseks esituseks üleslükatavate nupukestega punktkirjaelementide abil. Elementide arv varieerub 18-st 80-ni, levinuim on 40 märgiga monitor. Kõneväljundiga võrreldes on kallim ja selle kasutamist on raskem omandada, kuid samas võimaldab punktkirjamonitor palju suuremat paindlikkust (näiteks programmeerimisel, kus on pidevalt tarvis tekstis manööverdada). Punktkirjamonitor on ka pea ainus sobiv väljundvahend pimekurtidele arvutikasutajatele.

Punktkirjaprinter

Seade punktkirja väljastusseks paberile. Uute printerite kiirus on kuni 2000 märki minutis ja nad võimaldavad printida nii ühele kui mõlemale poole paberit. Enamasti vajab punktkirjaprinter eripaberit, mis on varustatud servades oleva perforatsiooniga (sarnaneb vanadele tavaprinteritele, mis kasutasid samalaadset lahendust). Printimine on üsna mürarikas. Paremad mudelid suudavad väljastada ka lihtsamat graafikat.

Punktkirjaklaviatuur

Punktkirjaklaviatuur on arendatud Perkinsi tüüpi punktkirja-trükimasinast (vt pilti). See kujutab endast nn akordklaviatuuri (klahve vajutatakse erinevalt tavapärasest arvutiklaviatuurist või kirjutusmasinast korraga) 6 või 8 põhiklahviga (vastavalt kasutatava punktkirja tüübile), millele lisanduvad mõned juhtklahvid. Eeliseks on paljudel juhtudel väiksemad mõõtmed kui tava-arvutiklaviatuuril - nii on teda lihtsam kaasas kanda. Paljud pimedad inimesed aga kasutavad ikkagi tavaklaviatuuri, et vähem sõltuda eritehnoloogiast.

BrailleIn-klaviatuuri võib näha näiteks lehel http://www.braillex.de/rehatechnik/produkte/blinde/brailletastaturen/index.html (saksakeelne).

Reljeefne hiir

Arvutihiire sarnane seade, mis lisaks tavahiire funktsioonile annab tagasisidet reljeefsete elementide kaudu hiire seljal või ka erinevate vibreerivate osade kaudu. Plussiks on seadme väiksed mõõtmed ja mobiilsus. Ühe prototüübi mõningaid fotosid näeb aadressil http://www.nise.go.jp/research/kogaku/twatanab/Tactile/TactileMouse/TactileMouseEn.html . Üks sedalaadi projekte, VirTouch VTPlayer, jõudis ka Linuxi toeni (http://vtplayer.sourceforge.net/ - sealt näeb ka seadme pilti), paraku tundub, et firma on nüüdseks tegevuse lõpetanud.

Eriotstarbelised elektronmärkmikud

Need asendavad nägemispuudega inimesele süle- või pihuarvutit. Väljundiks on riistvaraline kõnesüntesaator ja/või punktkirjamonitor, sisestuseks kas kõnesisend, tavaline või punktkirjaklaviatuur (6- või 8-punktiline). Mõned näited:

• GW Micro VoiceSense (http://www.magiclaptop.com/rugged-laptops/voicesense-pda-blind-people.php - ka pilt)
• BrailleNote (http://www.humanware.com/en-europe/products/blindness/braillenotes)

Tänapäeval on piirid hägustumas - ühelt poolt nii süle- ja pihuarvutite, elektronmärkmike ning mobiil- (nuti-) telefonide vahel, teisalt aga toimub areng ka tavatehnoloogia suurema ligipääsetavuse suunas, muutes paljud senised erilahendused järk-järgult ebaotstarbekaks.

Liikumis- ja koordinatsioonipuuded

Üldised probleemid

Probleemiskaala on siin väga lai - nõrkus, piiratud liigutused, koordinatsioonihäired (tserebraalparalüüs), puuduvad või halvatud jäsemed, haaramisraskused (artriit). Raskusi võib tekkida andmekandjatega (CD, mälupulga või disketi vahetamine), kiireid liigutusi nõudvate tegevustega (tõsi, suurem osa reaalajas tegutsemist nõudvaid momente on seotud põhiliselt arvutimängudega), peenkoordinatsiooni nõudvate sisendseadmetega (eelkõige hiir, aga ka harilik klaviatuur, kui tarkvara nõuab klahvikombinatsioonide kasutamist). Reeglina kuuluvad selle rühma ligipääsuvahendid riistvara hulka, tarkvaral on siin sageli vaid täiendav funktsioon. Samas aga ei saa ka väikeste detailide osatähtsust alahinnata (näiteks tarkvara disaini osas – sageli sõltub konkreetse tarkvararakenduse ligipääsetavus disainietapil tehtud otsustest). Sisestuse abivahendite hulgas leiame pealegi ka mõned tarkvaratooted, mis on peamiselt seotud standardklaviatuuri kohandamisega. Üldine põhimõte on järgmine: kui inimesel on säilinud mistahes kontrollitav funktsioon, saab seda arvutiga töötamiseks kasutada.

Tavalised sisestusvahendid ja erivõtted

Paljudel juhtudel, mil inimene ei suuda kasutada arvutit tema tavalises tööasendis, saab abi klaviatuuri asukoha muutmisest ning sobivate sisestusvahendite kasutamisest. Lihtne näide: spastilise tserebraalparalüüsi korral ei pruugi inimene piisavalt kontrollida sõrmede tööd või ei suuda ta sõrmi klahvidele vajutamiseks piisavalt sirutada. Et aga haaramise kontroll on sageli olemas, piisab näiteks korralikust tugevast pastakast või tavalisest puupulgast, mida hoitakse rusikasse surutd käes ning mille alumise, rusikast väljaulatuva otsaga saab vajutada klahvidele. Seda võib kombineerida eriklaviatuuridega, kuid tihti piisab ka täiesti tavalisest. Mõnel juhul võib aidata n.ö. ergonoomiline klaviatuur (näiteks MS Natural Keyboard), kuid vahel on need hoopis ebamugavamad.

Kui laual asetsev klaviatuur osutub ebamugavaks, on võimalik klaviatuuri asukohta muuta. Näiteks võib mõne inimese jalakoordinatsioon osutuda käte omast märksa paremaks – sel juhul ongi otstarbekas kasutada jalgu ka arvutiga töötamiseks. Mõnel juhul läheb tarvis erilist, jalaga töötamiseks mõeldud klaviatuuri, vahel võib olla aga tarvis üksnes pikema juhtmega tavaklaviatuuri. Tähelepanuks - sellise inimese töökoht esitab täiendavaid ergonoomilisi nõudmisi, kuna tööasend jpm on tavapärasest erinev!

Juhul, kui ka jalgade kasutamine on probleemne, on võimalik klaviatuuri paigutamine mõne muu sobiva kehaosa juurde. Selleks võib kasutada nii spetsiaalseid konsoole - need sarnanevad muudetava asendiga laualampide kinnitustega (vt näiteks http://www.inclusive.co.uk/catalogue/acatalog/universal_switch_mountings.html). Konsool kruvitakse laua külge, selle teise otsa kinnitatakse sisestusvahend ning see sätitakse kasutaja jaoks sobivaimasse asendisse. Vahel aga piisab ka käepärastest vahenditest (mööbel jms). Üheks lihtsamaks variandiks on klaviatuuri paigutamine vertikaalselt või sobiva nurga all kasutaja näo lähedusse, kes vajutab klahvidele suus hoitava pulga abil. Ka sisestuspulki on olemas erinevaid – erikujuliste huulikutega võimaldamaks keele vaba liikumist, keelega juhitavate lisafunktsioonidega jpm. Tihti võib aga jällegi piisata kõige harilikumast puupulgast.

Suus hoitava sisestuspulga alternatiiviks on näiteks otsmikule, rihmaga ümber pea kinnitatav pulk. Mõlemal juhul tuleb aga olla tähelepanelik kaelalihaste võimaliku ülekoormamise suhtes ja leida klaviatuurile parim võimalik asend. Peaga arvuti juhtimiseks on ka selliseid lahendusi nagu siin kirjeldatud Tracker Pro, mis kasutab pealiigutuste registreerimiseks ja nende abil arvuti juhtimiseks otsaesisele kinnitatud markerpunkti.

Arvutihiir on tihti liikumispuudega arvutikasutaja üks peamisi komistuskive. Kui head koordinatsiooni hiire kasutamine tegelikult nõuab, selles võib veenduda üsna lihtsalt – võtame hiire vasakusse (vasakukäelised paremasse) kätte... Kuid ka hiire puhul võib vahel olla abi üsna lihtsatest kohandustest.

Asi algab hiire valikust – neid on erineva kuju ja nuppude arvuga, rattaga ja ilma, juhtmega ja ilma... Mõnel juhul on kasulik juhtmeta hiir tema kergema liikumise tõttu, vahel aga hoopis juhtmega variant. Näiteks võib hiire asetamine sobiva nurga all kaldpinnale olla suureks abiks, sel juhul aga aitab juhe vältida hiire mahalibisemist. Mõnel juhul tasuks vältida kõige odavamaid (~25kr) mudeleid, mille vastupidavus jätab tihti soovida – puudest tulenev täiendav koormus võib tekitada vajaduse iga kuu uus hiir osta.

Kindlasti tasuks uurida ka hiire lähisugulasi – kursorikuuli (ingl. k. trackball) ja mängukangi (ingl. k. joystick). Lisaks spetsiaalselt puudega inimestele mõeldud erimudelitele (mis on reeglina kordades kallimad!) võib piisata ka laiatarbemudelist. Kursorikuuli keerutamine on põhimõtteliselt võimalik ka sisestuspulgaga või mistahes kehaosaga (nina, küünarnukk) – sel juhul tuleb taas mängu läbimõeldud paigutus.

Et ka skannerist on tänaseks saanud üsna igapäevane tööriist (viimastel aastatel on ka Eestis levinud odavad kombineeritud seadmed, mis täidavad nii printeri, skanneri kui koopiamasina funktsioone), siis on üheks võimalikuks sisestusvahendiks “tavalise IT” vallast ka harilik skanner (eeldab arvutisse paigaldatud optilise tekstituvastuse tarkvara olemasolu), mis võimaldab vähendada vajadust näiteks referaadi kirjutamise korral raamatu teksti uuesti sisestada. Paraku aga ei ole eestikeelne tekstituvastus veel 100% toimiv nähtus, ka võib probleeme tekkida skanneri kasutamisel (raamatu skannerisse asetamine, leheküljevahetus jne).

Tavaseadmete kohandamine

Inimestele, kes ei saa kasutada standardset klaviatuuri, piisab teinekord selle küllalt tühisest muutmisest. Enamik tänapäevaseid operatsioonisüsteeme sisaldab utiliite, mis lisavad klaviatuurile hulga väikesi, kuid tarvilikke lisandusi (algselt olid need saadaval eraldi lisapakettidena nagu AccessDOS ja Access Utilities for Windows, hiljem integreeriti need süsteemiga). Vaatleme mõningaid selliseid utiliite, mis on ühel või teisel kujul olemas nii tänases Windowsis, Linuxis kui MacOSis.

• StickyKeys võimaldab asendada klahvikombinatsioonid vastavate klahvide järjestikulise vajutamisega. Eriti vajalik arvutikasutajatele, kes töötavad vaid ühe käe või sõrmega, samuti sisestuspulga kasutajatele. StickyKeys-süsteemiga saab näiteks klahvikombinatsiooni Ctrl-H valida järjestikku, vajutades esmalt Ctrl-klahvile (mis n.ö. jääb peale) ja seejärel H.
• RepeatKeys muudab klaviatuuri reaktsiooniaega. Tavaklaviatuuri puhul on aeglase reaktsiooniga inimestel probleemiks soovimatute tähemärkide saamine (klahvi hoitakse liiga kaua all ja käivitub selle kordusmehhanism). RepeatKeys võimaldab ka tähtede kordusmehhanismi hoopis välja lülitada.
• SlowKeys kergendab klaviatuuri kasutamist koordinatsiooni-häiretega inimestele, kellel on probleeme soovitud klahvide tabamisega. SlowKeys viivitab klahvide mõjumahakkamist, mistõttu tuleb iga klahvi hetkeks all hoida. Seega saab kasutaja valida neid klahve, mida ta soovis vajutada, kuna juhuslikult riivatud klahv ei jõua mõjuma hakata.
• MouseKeys võimaldab kasutajal juhtida hiirekursorit nooleklahvide abil. Kehvema koordinatsiooni korral on sellest üsna palju abi.

Klaviatuuriemulaator on tarkvara, mis kuvab ekraanile klaviatuuri ning võimaldab valida tähti ekraanilt – kas siis hiire või mõne muu seadmega osutades või mööda klaviatuuri liikuvat kursorit kasutades (lüliti abil – lülitina võib toimida ka tavaklaviatuuri mingi klahv või hiirenupp). See on aeglane sisestusviis, mis aga mõnel juhul võib osutuda ainuvõimalikuks (vt. lähemalt allpool). Pildil on vabatarkvaraline GOK ehk Gnome On-Screen Keyboard, mis on kasutusel mitmetes Linuxi variantides - samalaadsed rakendused on olemas ka Windowsi ja MacOS X süsteemides.

Üheks riistvaraliseks abivahendiks, mida sageli kasutatakse koos eespoolkirjeldatud tarkvaraliste vahenditega, on klaviatuuriraam (ingl. k. keyguard). Tegemist on aukudega raamiga, mis kinnitatakse klaviatuuri peale nii, et klahve tuleb vajutada raami aukudes (vt näiteks http://www.inclusive.co.uk/catalogue/acatalog/compact_and_guard.html). Augud aitavad ära hoida tahtmatutest liigutustest ja halvast koordinatsioonist tulenevaid valesid klahvivajutusi, kuid kümnesõrmesüsteemi pruukiva tavakasutaja jaoks muudavad töö tublisti aeglasemaks. Seetõttu on klaviatuuriraam väga sobiv sisestuspulga kasutajatele, kuid juhul kui arvutit kasutavad ka teised inimesed, peaks see olema kergesti eemaldatav (samas kui kasutajaid on ainult üks, tasub kaaluda külgeehitatud raamiga klaviatuuri hankimist).

Erikujulised seadmed

Kui tavalised juhtseadmed ei sobi, tuleb pöörduda erivahendite poole. Mõned tähtsamad lahendused on järgmised:

Membraanklaviatuur sarnaneb päikesepatareil töötavate taskukalkulaatorite klahvistikega. Mehaaniliste, pika käiguga klahvide asemel on seal sileda pealispinna all asuvad puutetundlikud klahvid, mille vajutamiseks on vaja väga vähe (kui üldse) jõudu. Selline klahvistik sobib vähese lihasjõuga (MS, lihasehaigused jm) kasutajale. Kui kaasneb koordinatsioonihäire, on võimalik kasutada klaviatuuriraami.

Suurendatud e. maksiklaviatuur on abiks juhul, kui inimene töötab jalaga või on kehva koordinatsiooni tõttu raskendatud vajalike klahvide tabamine. Vähendatud e. miniklaviatuur sarnaneb taskukalkulaatori või elektronmärkmiku klahvistikuga ning sobib juhtudel, kui kasutaja liigutuste amplituud on piiratud (näiteks sõrmed küll liiguvad, kuid käsivars mitte) või tuleb hakkama saada vähese ruumiga.

Akordklaviatuur on lisaks punktkirjale saadaval ka tavateksti sisestamiseks. Eriti hästi sobib see inimesele, kes saab kasutada vaid üht kätt ning vajab samas kiiret sisestamisvõimet. Miinuseks on suur erinevus tavaklaviatuurist, mistõttu tuleb enamasti oma eriseadet kaasas kanda ning see kasutatava arvutiga ühendada.

Muud erikujulised klaviatuurid võivad olla näiteks tiheda klahvimaatriksi kujulised (ilma vahedeta; sobib eriti hästi sisestuspulga kasutajale), erineva klahvipaigutusega (näiteks ühe- või mõlemakäelised õõnesklaviatuurid) jpm.

Mõiste- ehk kontseptuaalklaviatuur (ingl. k. concept keyboard; vt näiteks http://www.overlaykeyboard.com/) on eeskätt küll suunatud arengu- ja vaimupuuetega kasutajatele, kuid leiab kasutamist ka liikumispuuete korral. Tegemist on klaviatuuritüübiga, mille puhul iga klahv edastab mitte tähemärki, vaid terviklikku mõistet või sõna. Kui arvutiga tehtava töö iseloom on kindlalt piiritletud, võib sedalaadi klaviatuuri kasutamine suurendada oluliselt töökiirust.

Puutekuvar (ingl. k. touchscreen, touch monitor) on tavakuvari eriliik, mille ekraan on kaetud puutetundliku materjaliga (varasematel aegadel kasutati ka eraldi paneeli, mis asetati tavakuvari ette) ning suudab hiire asemel juhtsignaale vastu võtta. Seega on tegu kombineeritud sisend-väljundseadmega, mis võimaldab eespoolkirjeldatud funktsioone ühitades luua mõne puude korral väga efektiivse töökeskkonna - muid seadmeid ei pruugigi vaja minna, kui kasutatakse näiteks tarkvaralist klaviatuuriemulatsiooni. Probleemiks võib olla aga pidev viibimine kuvari vahetus läheduses, mis võib pikapeale osutuda ebatervislikuks.

Pedaalhiir on tavahiire suurem ja turskem variant, mis on mõeldud jalaga töötamiseks – tugevam konstruktsioon aitab tal paremini taluda “päheastumist” ja tugevamat survet. Vt näiteks üht huvitavat kodukootud varianti YouTube'i videos: http://www.youtube.com/watch?v=If-jkWIa1mg .

Kõnesisestus aitab juhul, kui inimese kõnemehhanism on kahjustamata, kuid muude seadmete kasutamine on puude tõttu ebaotstarbekas. Paraku on eesti keele tugi ka siin nõrgavõitu, kasutada tuleb muude keelte abi.

Eraldi teema moodustavad lülitisüsteemid, mida vaatleme lähemalt viimases alapeatükis.

Lülitid - raske puudega inimese abilised

Termin "lüliti" manab meile ilmselt esimese hooga silma ette seinal oleva nupu, mis meie laelambi põneva paneb, või teleka küljes oleva samalaadse nublaka – igatahes ei taha see tavainimesel eriti haakuda IT-valdkonnaga. Samas on lülitisüsteemid mõnegi inimese jaoks ainus võimalus arvutit kasutada.

Ka klaviatuuri ja hiirenuppe võib mingis mõttes vaadelda lülititena – ka need käivitavad mingi konkreetse tegevuse. Arvuti juhtimiseks kasutatavad lülitid on reeglina aga lihtsad – tüüpilised on vaheldumisi käima/seisma -vajutustega nupplülitid. Raskema puude korral aga tulevad mängu kõikvõimalikud erikujulised lülitid – niikaua kui inimesel on säilinud mistahes tahtele alluv funktsioon, saab seda kasutada ka lülitite aktiveerimiseks. Lüliti võib paigutada kaenla alla, küünarliigesesse, jala alla...

Sageli kasutatakse lüliteid koos ekraanil oleva klaviatuuriemulaatoriga. Esmane lülitivajutus paneb kursori liikuma mööda klaviatuuriridu, järgmine fikseerib rea ja kursor hakkab hüppama mööda reas olevaid märke, kolmandaga valitakse konkreetne märk, mis saadetakse näiteks tekstitoimetisse. Selline tööviis on küll aeglane, kuid võimaldab ka üliraske puudega inimesel arvutiga toime tulla.

Ka hiire liikumist saab emuleerida lülitite abil – näiteks on eraldi lülitid kursori liigutamiseks ekraanil kõiki nelja suunda (käima-seisma), lisaks eraldi lülitid vasaku, keskmise ja parema hiirenupu jaoks ning lisaks veel topeltklõpsu ning hiirega lohistamise tarvis.

Väga asjalik abiline paljudele puudega inimestele on morsesisend. Morset võib arvutisse sisestada enam-vähem traditsioonilisel viisil morsevõtmega (mis sisuliselt on erikujuline lüliti), kuid sageli kasutatakse selleks ka puhumistoru (ingl k. puff switch). Torusse puhutavad õhuimpulsid registreeritakse punktide ja kriipsudena vastavalt nende pikkusele ning transleeritakse sümboliteks. Tänapäevane kahepoolse toimega puhumistoru (ingl. k. sip-and-puff switch; vt näiteks http://www.axistive.com/what-are--sip-n-puff--mouth-controlled-joysticks-.html) võimaldab oskajal inimesel sisestada teksti üsna arvestatava kiirusega.

Puhumistorusid saab kasutada ka teisiti – näiteks mingi kokkulepitud signaali edastamiseks süsteemile. Sarnaseid rakendusi on olemas näiteks ka vilele reageerivatena (eri kestuse ja kõrgusega vile tähistab erinevaid käske).

Kokkuvõtteks

Nägemispuuetega inimestele mõeldud tugitehnoloogia on viimastel aastatel kiirelt arenenud. Mitmed lahendused (nagu eespool kirjeldatud elektronmärkmikud) võimaldavad pimedal inimesel tööturul edukalt võistelda nägijaga. Probleemiks on aga endiselt kõrge hind, Eestis ka kättesaadavus (mõnevõrra aitab ENIF). Lähitulevikus tuleb Eestis kindlasti luua korralik tugitehnoloogia-alane seadusandlus – praegune võimaldab liiga vaba tõlgendamist vastavalt ametnike soovile.

Liikumispuudega inimestele on tugitehnoloogia vallas loodud äärmiselt palju erinevaid lahendusi. Ehkki paljudel juhtudel taandub probleem sobiva sisendseadme leidmisele, võib mõnel juhul olla tarvis ka eritarkvara. Mida raskem on puue või mida enam komponente on liitpuudel, seda rohkem tuleb sobivaima lahenduse leidmisel tööd teha.

Viiteid

• Microsoft Accessibility Guides. http://www.microsoft.com/enable/guides/default.aspx
• MacOS X Universal Access. http://www.apple.com/macosx/features/universalaccess/
• Linux Accessibility HOWTO. http://www.tldp.org/HOWTO/Accessibility-HOWTO/
• GNOME Accessibility Project. http://developer.gnome.org/projects/gap/

Tagasi kursuse esilehele