IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid/Häkkerid

Kes nad on?

"Häkker" on vist üks vastuolulisemaid sõnu IT vallas. Vähe on teisi väljendeid, mille üle oleks nii palju diskuteeritud ja millel oleks nii palju erinevaid definitsioone ja eri arusaamu. Selle ingliskeelse sõna esialgne tähendus on ilmselt "puusepp" või "mööblitisler", kuid seda on kasutatud ka raadioamatööride, telefonipättide, ebaseadusliku tarkvara levitajate, programmeerijate ning ka lihtsalt oma ala asjatundjate või andekate "pullivendade" kohta...

Meedia jaoks on häkker tark, ent paha inimene, kes valdab arvutitesse sissemurdmise müstilist kunsti. BBS-kultuurist pärit küberpunkide jaoks on tegu võrguanarhistiga. Ebaseaduslikku tarkvara levitavate warez-d00d'ide jaoks on häkker eelkõige isik, kes suudab koguda suure hunniku värskeimat (ebaseaduslikku) tarkvara ja siis seda vahele jäämata levitada. Ent ilmselt kõige autoriteetsem seisukoht kuulub inimestele, kes on Interneti arengus olulisimat osa mänginud. See seltskond nimetab häkkeriks oma ala tippspetsialisti, kel on originaalne mõttemaailm, piisav kompetents ning oma arvamus igas asjas. Selline arusaam ei piira häkkeri määratlemist vaid IT-valdkonnaga - hingesugulust tajuda ja nii ka samamoodi tituleerida võidakse ka mõne teise valdkonna inimest (olgu siis tegu muusiku või füüsikuga), kel olemas sarnased iseloomujooned. Eelkõige on aga häkker siiski mingitpidi arvutitega seotud tegelane.

Niisiis on olemas mitmeid arvamusi, kuid siinkirjutaja lähtub eelkõige sellest viimasest lähtekohast. Põhjenduseks võib tuua asjaolu, et just nimelt selle definitsiooni järgi määratletud häkkerid on enim mõjutanud IT arengut - olgu siis tegemist uute standarditega (Ethernet ja Bob Metcalfe, veeb ja Tim Berners-Lee), programmeerimiskeelte (Perl ja Larry Wall, PHP ja Rasmus Lerdorf), operatsioonisüsteemide (Linux ja Linus Torvalds) või revolutsiooniliste ideedega (GNU ja Richard Stallman). Lõhkuda on alati lihtsam kui ehitada - ja seepärast tuleks suurte süsteemide loomist, standardite väljatöötamist ning ideoloogia kujundamist hinnata palju kõrgemalt kui kellegi tagant Windowsi näppamist, uudisegrupis pröökamist või kui tahes nutikalt sooritatud sissemurdmist.

Tõsi, on olemas ka üks "hall tsoon", kus "hack"-tüvega sõna võib tõesti kasutada "nii-ja-naa"-tähenduses (kus hea ja halva piir on teinekord üsna hägune) - see on poliitiliselt või ideoloogiliselt motiveeritud "tehnoloogiline sekkumine", mida inglise keeles tähistatakse sõnaga "hacktivism" (hack + activism). See võib tähendada võitlust repressiivsete võimude või monopoolsete ettevõtete vastu (mis iseloomustab ka klassikalist häkkerikultuuri), kuid ka kaudset või otsest küberterrorismi. Üheks näiteks võiks tuua 2006. aastal toimunud rünnakut EENeti serveri veebilehtedele, kus algne sisu asendati Lähis-Ida käsitlevate poliitiliste loosungitega. Teataval määral oli see nähtus kindlasti esindatud ka Eesti 2007. aasta ja Gruusia 2008. aasta rünnakutes, kuigi seal oli tõenäoliselt mängus ka teisi jõude.

Terminoloogiast

Kui defineerida häkkerit kui originaalse ellusuhtumisega ja kompetentset spetsialisti, siis kerkib kohe üles küsimus - kuidas eristada selle definitsiooni häkkerit (keda võiks siis nimetada ka "päris" häkkeriks) muudest, kes kasutavad seda nimetust hoopis teistlaadi omaduste ja oskuste kohta? Nii ongi häkkerite seas käibel järgnevad nimetused seltskonna kohta, keda vahel "õnnistatakse" ka kollektiivse tiitliga "alamad eluvormid" (NB! Et eestikeelne arvutisõnastik enamiku siinse seltskonna kohta vasteid ei pakkunud - ka "kräkkerit" ei tuntud ning "häkkeri" all oli leida nii häkkeri kui kräkkeri definitsioon - , siis võttis siinkirjutaja endale vabaduse ise vastav eestikeelne termin välja käia):

kräkker (cracker) - kodanik, kes kasutab oma arvutit pahategemiseks, tüüpiliselt lubamatuks sisenemiseks teistesse süsteemidesse. Ehkki pärishäkkeri eetikakoodeks lubab sellist sisenemist õilsal otstarbel kasutada (ja otsesõnu ei välista ka "sportlikust huvist" sisenemist), on omakasu taotlev sissemurdmine Paha Asi. Paljud häkkerid usuvad tegude vastasmõjusse (nagu karma ida usundites) ja ei lähe juba seepärast sellisele tegevusele. Nii suhtutakse ka andekasse kräkkerisse kõigest kui noorde nolki, kes puberteediealisena tänavalaternaid puruks viskab. Mitmed kräkkerid kasvavadki lolluste east välja ning arenevad pärishäkkeriks, mõni jääb aga puberteeti elu lõpuni.
telefonimuukija (phreaker) - tänaseks on see lihtsalt kräkkeri eriliik, kelle jahimaaks on telefoniliinid. Sedalaadi tegevus oli arvuti algaastail sallitud ka pärishäkkerite seas, ent seda ei kasutatud kurjasti (telefonivõrgus kolamist harrastati võrreldavalt raadioamatörismiga - lihtsalt huvist kuskile huvitavasse kohta välja jõuda). Modemite lai levik ja nende muutumine "suurde võrku" lülitumise vahendiks muutis ka telefonimuukimise suunitlust - sellest sai kräkkimise eriliik, millega tõsisel häkkeril tegelda ei sobinud. Ühe sedalaadi tembuna, mis aga ilmselgelt pahatahtlikkuse pitserit kandis, kirjeldab näiteks Bruce Sterling oma Hacker Crackdown'is juhtu, kus USA üldisel hädaabinumbril vastas juunikuus 1989 hoopis keegi Tina-nimeline New Yorki telefoniprostituut...
skriptijuntsu (script kiddie; vahel kasutatakse eesti arvutislängis ka piprasemat vormi "skriptitatt") - kräkkeri alamõõduline versioon. Erinevalt päris kräkkerist, kel enamasti olemas küllalt sügavad (ehkki kitsalt "erialased") teadmised arvutite hingeelust, kasutavad need tüüpiliselt teismeeas poisipõnnid võrgust tõmmatud muukimisvahendeid ilma oma tegevust sügavamalt mõtestamata. "Vallutatud" server või veebileht soditakse enamasti lihtsalt täis stiilis "OMG L0L! K00l D00dz pwn3d dis s3rw4r. U sux0r n00b! R2ging F2rting B2dger", seega tihti ei põhjusta skriptijuntsud kuigi suurt kahju - seda tavaliselt põhjusel, et nad lihtsalt ei oska seda teha. Halvemal juhul võib aga selline rünnak lõppeda "tühjakslastud" kõvakettaga. Lisaks on viimastel aastatel muutunud levinumaks raskem stsenaarium, kus "juntsu" on mõne suurema tegija või organisatsiooni teenistuses ning annab vallutatud serverid üle märksa targematele ja ohtlikumatele inimestele. Sedalaadi kodaniku muudab ohtlikuks elu puudumisest tulenev peaaegu piiramatu ajavaru.
pirakutt (warez d00d, mitmuses d00dz) - võrgus tegutsev harakasarnane kodanik, kelle kogu elumõte näib olevat tarkvara (enamasti just sellise tarkvara, mille eest raha küsitakse) kokkukogumine. Kasutamine on teisejärguline. Tüüp-pirakuti kõvaketta jaotus on umbes järgmine: 1% iga päev kasutatavat tarkvara (veebilehitseja, tekstitöötlusvahendid), 10% kordamööda mängitavaid uusimaid mänge (loomulikult mitte poest ostetud), 50% kõikvõimalikke ebaseaduslikult hangitud ja mitte kunagi kasutamist leidvat softi (näiteks kõik Photoshopi versioonid) ja ülejäänu on suvaline pahn (igivanad mängud, pornopildid jms). Teadlikumad pirakutid aga moodustavad omavahel võistlevaid grupeeringuid ning pühendavad end uute turuleilmuvate tarkvarapakettide "lahtimuukimisele" ning kõige suuremaks ninaks peetakse selli või rühmitust, kes poodi ilmunud tarkvara samal päeval "pirana" välja laseb. Vahel kasutatakse "pirakuti" asemel ka terminit "pirapätakas" (warez kiddie), kuna suur osa selle seltskonna esindajatest pole veel passiealised (esineb ka kattuvat seltskonda skriptijuntsudega). Väga iseloomulikuks jooneks on selle seltskonna juures ülimalt "isased" hüüdnimed (MegaKiller, Hellraiser, Doomhammer), mis on enamikul juhtudel pöördvõrdelised nimeomaniku olemusega.
küberpunk (cyberpunk; erinevalt Villu ja Co'st on siin jäetud tõlkeks "punk", mitte "punkar", kuna sel seltskonnal pole ingliskeelsele nimesarnasusele vaatamata kuigi palju ühist punkliikumise kui sellisega) - mõistele pani aluse William Gibsoni raamat "Neuromancer", mis esitas omalaadse (paljus tänu Gibsoni reaalsele ignorantsile arvutivallas) üsna paeluva visiooni "küberühiskonnast". Raamat leidis palju järgijaid pealiskaudselt tehnoloogiahuviliste trendiinimeste seas, kuid kujunes hiljem omalaadseks klassikuks ka mõnede häkkerite hulgas (mõneti sarnaselt filmiga "Hackers", mis tehnoloogilise ebarealismi kiuste samalaadse menu saavutas). Pärishäkkerite suhtumine on siin kahene - ühelt poolt soositakse huvi tekitamist tehnoloogiavõhikute seas, teisalt aga ei peeta paljast huvi ilma kompetentsuseta piisavaks.

Lisaks eespoolkirjeldatud "madalamatele eluvormidele" on häkkeritega seotud veel:

Aktiivsed nohikud (geeks) - algselt tähendas "geek" laadal näidatavat tegelast, kes sõi elusaid kanu. Seetõttu tuli "computer geek" arvutivalda kui elukas, kes "sõi puuke" ehk kõrvaldas süsteemidest vigu. Hiljem hakkas sõna tähistama laia skaalat millegi poolest teistest erinevaid tegelasi, kelle jaoks oli oma eesmärkide saavutamine tähtsam kui ühiskonna poolne omaksvõtt ja heakskiit. Need inimesed on enamikus arvutitega sina peal, paljud end ise nõnda nimetavatest tegelastest on tegelikult ka pärishäkkerid. Samas on "geek" üldiselt laiema tähendusega ning paljud neist on alles arenemas häkkeriks. Üheks vähemlevinud sünonüümiks on "propellerpea" (propellerhead) - vastates levinud humoorikale kujutluspildile propelleriga nokkmütsi kandvast Jaan Tatika tüüpi sellist.
Passiivsed nohikud (nerds) - üldlevinud arusaama järgi isikud, kelle IQ areng on toimunud sotsiaalse lävimise arvel. Ingliskeelse vaste päritolu on ebaselge, on pakutud sõnamängu ühest 1950. aastal ilmunud ulmeraamatust. Analoogiliselt aktiivsema variandi nimega oli ka see sõna varem kitsalt negatiivne (umbes "asotsiaal") ning on viimastel aastatel omandanud positiivsema, tarkust väljendava ("taibu") aspekti. Sedasorti nohik on aga tihtipeale õnnetumas seisus kui tema aktiivsem suguvend - ta tahaks olla nagu teised, kuid kahjuks ei oska.

Seega, kui vaadelda sellest vaatenurgast näiteks eespoolmainitud noortefilmi "Häkkerid" (Hackers) tegelasi, siis on tegu pigem nohikute, küberpunkide ja veidi ka kräkkerite, phreaker'ite ja skriptijuntsudega - ehkki loodetavasti said neist sellidest mõnestki tulevikus pärishäkkerid. :)

Peamiselt andmeturbega tegelevates ringkondades on kasutusel ka motivatsioonist lähtuvad terminid white hat, grey hat ja black hat. Siin vastab white hat pärishäkkerile, black hat kräkkerile ja grey hat "nii-ja-naa" tegelastele.

Juured ja kujunemine

Alguses olid Tõelised Programmeerijad. Et varajane tarkvara oli riistvarast üsna lahutamatu, olid Tõelised Programmeerijad enamasti elektroonikud ja füüsikud. Üheks parimaks Tõelise Programmeerija näiteks võib pidada Cray suurarvutiseeria loojat Seymour Crayd, kes ühe pealtnägija sõnade kohaselt sisestas enda loodud arvutisse enda loodud operatsioonisüsteemi - paneelitäie nupplülitite abil, kaheksandsüsteemis ja ilma ühegi veata... Tõeliste Programeerijate ajastu kestis arvuti algaegadest kuni 70.-ndate alguseni. See oli pakett-töötluse ajajärk - arvutile anti hunnik materjali ette ja lasti see siis rahulikult läbi närida. Unixi saabumisega 1969. aastal hakkas see periood lõpule jõudma, kuid tänasesse häkkerifolkloori on sellest ajast jõudnud mitmed elemendid, tuntuimana neist Murphy seadused.

Järgmist etappi võiks nimetada "pärishäkkerite" sünniajaks. IT konteksti tuli "häkkeri"-sõna arvatavasti Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist. Esmalt tähistas hack peamiselt andekat tempu (vt. allpool; Levy mainib muuseas ühe sellisena ülikooli peahoone kupli katmist läikiva hõbepaberiga), läbi esimeseks häkkerite kasvulavaks kujunenud Tech Model Railroad Club'i (millest algselt mudelraudtee elektripoolega tegelenud poistest kasvas välja terve plejaad esimese põlvkonna arvutihäkkereid) aga hakkas hack ja hacker üha enam omandama arvutitega seotud tähendust. Tõsi, üheks vanemaks kõrvaltähenduseks (tunnel hacking) tuleb pidada ka omaaegsete tudengite maadeavastusretki MIT ülikoolilinnaku vanade hoonete pööningutele ja keldritesse, sageli avades omavoliliselt ka lukus uksi - siit polegi enam pikk maa mõisteteni phone hacking ja computer hacking.

Otseselt IT-välise häki näitena (mis vastaks Jargon File'is toodud ühele võimalikule definitsioonile creative practical joke ehk maakeeli "nutikas tüng") võiks tuua MIT'i tudengite vempu 20. novembril 1982 toimunud Harvardi ja Yale'i vahelise ameerika jalgpalli mängu ajal. Peale Harvardi teist touchdowni esimesel veerandajal kargas ühe väljakujoone juures maa seest välja pisike must pallike - ja kukkus kasvama ja kasvama. Palli küljele ilmusid suured tähed "MIT". Pall kasvas ligi kahemeetrise läbimõõduga keraks ning läks viimaks hirmsa pauguga lõhki, jättes maha valge suitsupilve. Tunnistajate sõnutsi võitis seeläbi Harvardi ja Yale'i mängu hoopiski MIT. :)

Miks seda peetakse üheks perfektsemaks häkiks ajaloos - esiteks täitis see kõik tõelisele sedalaadi häkile esitatavad nõuded - üllatus, avalikkus, tehnoloogiline taip, ohutus ning heatahtlikkus (polnud suunatud kellegi vastu). Asja taga oli MIT'i korporatsioon Delta Kappa Epsilon, kel oli kulunud selle ettevalmistamiseks lausa nädalaid. Aparaat koosnes ilmavaatlusõhupallist, freoongaasil töötavast tõstukist palli väljalükkamiseks ning tolmuimeja mootorist selle täitmiseks. DKE liikmed külastasid Harvardi staadioni kokku kaheksal ööl kella 1 ja 5 vahel, leidsid kasutamata elektrikaabli ning vedasid ja matsid maasse vajalikud juhtmed sündmuskohani. Sobival ajal tuli kahel DKE liikmel lihtsalt pistik seina panna ja lülitile vajutada. Käsitsijuhtimine võimaldas trikki käivitada sobival ajal, mängu segamata (ameerika jalgpallis tekib jooksuvoorude vahele väike paus) ning hoolsad autorid olid isegi kinnitanud palli külge kirja, mis andis teada, et juhtunu ei ole mingit pidi ohtlik.

Tagantjärele võiks muidugi arvata, et tänases Ameerikas jookseks kohale tohutu hulk eriagente, pandaks toime kapitaalne uurimine ning autorid lendaksid ilmselt ülikoolist välja...

Sel ajajärgul kujunesid ka esimesed meililistid ja kogukonnad, hakkas kujunema omapärane "folkloor". Vastavalt tollasele ARPAnetile kujunesid ka häkkerite koondumiskohad USA ida- ja läänerannikul: MIT, Stanford, UCLA. Unixi loomisega tuli üks põhjapanev muutus - tarkvara muutus liikuvaks ja muutus omaette üksuseks. Unixi häkkerite kogukond eraldus vanemast PDP ja VAX-i seltskonnast ning vanemast häkkerifolkloorist tuntud "ususõjad" Unixi-kasutajate ja "vana kooli meeste" vahel toimusid just sel perioodil. Seitsmekümnendate keskel ilmus veel kolmaski rühmitus - BASICut (Fuhh! Öäk! ütlesid seepeale kõik teised) kasutavad noored häkkerid, kes kasutasid üha enam esile kerkivaid miniarvuteid.

Kaheksakümnendad tõid kaasa murrangu - suur osa seni riigi toel tegutsenud projekte lõpetas töö, Steven Levy poolt "viimaseks tõeliseks häkkeriks" (nimetus, mis õnneks ei pidanud paika) nimetatud Richard Stallman asutas vastukaaluks pealetungivale kommertsile Vaba Tarkvara Sihtasutuse ja üritas jätkata vaba tarkvara loomist, keskendudes vaba Unixi (mida ta nimetas GNU ehk Gnu's Not Unix) loomisele. Kommerts-Unixite osas olid peamised konkurendid BSD/Sun ning AT&T, mis hiljem aga üksteisele tunduvalt lähenesid. Tekkiv PC-kogukond läks kohe alguses DOS/Windows -tarkvara kaudu ühe firma diktaadi alla, välistades suure osa häkkerite osaluse selles. Näis, nagu oleks häkkerikultuur sunnitud taanduma tarkvaratööstuse ees.

Mis aga saabus 1991. aastal, on teada. Esmakordselt tekkis reaalne šanss realiseerida Unixi suured võimalused tasuta tarkvarana odava ja laia levikuga riistvara peal. Lisaks Linuxile said samal ajal alguse ka BSD Unixi vabade kloonide loomine - FreeBSD, NetBSD ja OpenBSD näol.

Põhjuseks, miks Linux saavutas suurema populaarsuse, on ilmselt erinevas arendusmudelis - BSD kloone arendati sarnaselt kommertsprojektidega ühe kinnise, tihedalt omavahel seotud seltskonna poolt (tänaseks on ka BSD-lised läinud üle kogukonnamudelile ja seetõttu on neil kujunenud ka stabiilne kasutajaskond). Linux arenes aga sporaadiliselt kogu fännide kogukonna osavõtul. Linux pani reaalse aluse tervele uuele tarkvaramudelile, mida FSF oli seni suutnud vaid osaliselt välja käia - vabale tarkvarale. Ühtlasi sai uue hoo sisse 60.-ndate vaimu edasi kandev häkkerite seltskond. Kõigile üllatusena on esitatud tõsine väljakutse senistele tarkvaramaailma valitsejatele ning lähitulevik toob ilmselt kaasa hulga huvitavaid arenguid.

MIT häkkerikultuur

Eespool mainitud mudelraudteeklubist kasvas välja terve plejaad esimese põlvkonna arvutiässasid ning hakkas kujunema ka omalaadne kultuurikontekst (mis laenas tublisti "häki" varasematest tähendustest, vt eespool). Siin võiks mainida järgmisi momente:

jagamiskultuur - tänase vaba tarkvara liikumise juured; lähtumine põhimõttest "information wants to be free" ning kogu loomingu ühise arendamise võimaldamine. Neil algpäevadel tähendas see näiteks listingute sahtlit, kust iga huviline võis edasiarendamiseks mõne programmi võtta.
ebastandardne tehnoloogiakasutus (muusika, male, ping-pongi mängiv robot, esimesi arvutimänge Spacewar) - ajal, mil arvutit peeti vaid matemaatikute abivahendiks, oli see kahtlemata uudne lähenemine.
omapärane släng nagu küsimust tähistav sõnalõpp "-P", "Jah/ei" asemel kasutatav "T/NIL", "MU!" tähenduses "Sinu küsimusele ei saa nende lähteandmete põhjal vastata" jpm.
Hiina toidu häkkimine - mida piprasem, seda uhkem. Head kirjeldused sellel teemal leiab Steven Levy raamatust "Hackers".
sõnamängud nagu võtmehoidjatele kirjutatud lause "Government Property - Do Not Duplicate" asendamine variandiga "Government Duplicity - Do Not Propagate" jne.

MIT algne häkkerieetika on Steven Levy poolt võetud kokku järgmistesse punktidesse:

Access to computers - and anything which might teach you something about the way the world works - should be unlimited and total. Always yield to the Hands-On Imperative! (ligipääs arvutitele ja kõigele muule õpetlikule peaks olema totaalne ja piiramatu. Alati rõhuta praktilist kogemust!) - moodustab koos järgmise punktiga vaba infoleviku alustala. Lisaks rõhutab teine pool elulist, reaalset kogemust teoreetilise targutamise asemel.
All information should be free (kogu info peaks olema vaba) - ehkki seda on tõlgendatud erinevalt, on see eeskätt siiski mõeldud erinevate piirangute vastu. Tänapäeva häkkerite vaen DRM-i vastu ongi just tingitud selle punkti rikkumisest.
Mistrust authority - promote decentralization (Ära usalda võimu, vaid pigem detsentraliseeri) - häkkerid pole kunagi eriti armastanud suuri hierarhilisi juhtimissüsteeme, mis piiravad indiviidi vabadust. Nad leiavad, et sama töö saab teha edukamaltki lõdvalt seotud üksuste koostöös.
Hackers should be judged by their hacking, not bogus criteria such as degrees, age, race, or position (häkkereid tuleb hinnata häkkimise, mitte libakriteeriumide nagu diplomi, vanuse, rassi või positsiooni alusel) - siin on arvatud, et häkkerite ükskõiksus välise vastu on paljus tingitud omaaegsest meediumist, nimelt toimus põhiline suhtlus tekstiterminali vahendusel ning inimese määratles tema poolt esitatud tekstiline info.
You can create art and beauty on a computer (arvutiga saab luua kunsti ja ilu) - eespoolmainitud Spacewar ja Bachi fuugasid mängiv arvuti on selle heaks tõestuseks.
Computers can change your life for the better (arvuti võib muuta elu paremaks) - ettenägelik väide, mis leidis üldisemat tõestust alles märksa hiljem.

Häkkerinatuurist

Häkker on arenenud kassist. Või ka ümberpöördult, nagu seda ütleb Eric Raymond: häkkerid eelistavad kasse koertele, kuna kassil on häkkeri loomus. Häkker on iseteadev, veidi elitaarne, kuid samas kohe ka anarhiani demokraatlik - teise inimese positsiooni määrab häkkeri jaoks üksnes tolle iseloom ja teadmised, mitte aga rikkus, välimus või sotsiaalne staatus. Säärane kompromissitus on ilmselt ka põhjuseks, miks rikkaid häkkereid on suhteliselt vähe - sellele aitab kaasa ka terav sotsiaalne õiglustunne, mis sundis näiteks Steve Wozniaki andma suure osa oma Apple'i aktsiapakist nominaalhinna eest kaastöötajatele.

Häkkerid ei taotle sotsiaalset heakskiitu. Häkker on sageli üksik inimene, kuid teisalt ei välista see natuur ka perekonda (võrgufolkloori on ilmunud ka sellised dokumendid nagu Girl's Guide to Geek Guys). Kindlasti ei vali meeshäkker endale kaaslaseks beibet ega rikast ärinaist. Naishäkkerite puhul kohtab välist "üleslöömist" üliharva - pigem meenutavad nad Sandra Bullocki mängitud politseiplikat filmist "Miss Congeniality". Kõige tipuks aga selgub, et nad ei vajagi seda välist aspekti.

Häkker ei armasta võimu. Väga tihti suhtuvad häkkerid otseselt negatiivselt kõigesse, mis piirab inimese vaba vaimu - olgu siis tegu riigivõimu, kiriku või massimeediaga. Häkkerid võivad omavahel tuliselt kakelda, kuid löövad mõlemad otsekohe hambad sisse neid lahutama läinud politseinikule.

Häkker hindab üle kõige intellekti ja originaalsust. Temast lahtisaamiseks pole kindlamat viisi, kui panna ta, lips (mida on nimetatud ka "kägistusseadmeks, mis takistab vere pääsemist ajju ja kutsub seeläbi esile pöördumatuid muutusi") kaelas, mingisse boksikuubikusse jaburaid rutiinseid ülesandeid lahendama. Samas on loomulikus keskkonnas töötav häkker sageli oma bossi rahaveski - sellest on viimasel ajal ka igasugu suhtekorraldajad aru saanud ning ilmunud esimesed häkkeripidamise õpetusedki.

Niisiis - pole vahet, mis värvi on kass. Peaasi, et ta hiiri püüab.

Kes on häkker?

Eric Raymond pakub kolme kriteeriumi, mis peavad kõik olema täidetud:

suhtumine: "Do you identify with the goals and values of the hacker community?" (kas samastad end häkkerikogukonna sihtide ja väärtustega?) - määrab, kas inimesel on üldse huvi/soovi olla häkker.
tehnilised oskused: "Do you speak code, fluently?" (kas programmeerid vabalt?) - määrab tehniliste teadmiste ja oskuste miinimumi.
staatus: "Has a well-established member of the hacker community ever called you a hacker?" (kas mõni silmapaistev häkkerikogukonna liige on sind häkkeriks nimetanud?) - määrab aktsepteerimise teiste poolt.

Häkkeri arusaamadest

Eric Raymond on toonud välja viis mõtteavaldust, mis enamikku häkkereid ühendavad. Need on järgmised:

1. Maailm on täis imelisi probleeme, mis ootavad lahendamist

Siin on rõhutatud asjaolu, et tasemele jõudmine eeldab pingutust ja pühendumist. Nagu sportlane treenib oma keha, nii peab häkker treenima vaimu. Mõnel juhul eeldab see ka loobumist mõnest meeldivast asjast. Häkker peab uskuma oma võimetesse ja mitte põrkama tagasi esimeselt takistuselt - sammhaaval võib jõuda ka suurte probleemide lahenduseni.

2. Ühtki probleemi ei tuleks lahendada kaks korda.

Häkkerid peavad mõtlemisvõimelist aju ressursiks, mida ei tohi asjatult raisata. Jalgratta uuesti leiutamine on viimane lollus. See käib ka teiste inimeste ajude kohta - vältimaks jalgratta uuesti leiutamist, on iga häkkeri kohuseks jagada oma teadmisi ja infot, et teised häkkerid võiks lahendada juba uusi probleeme. Vaba tarkvara arusaamatult kiire arengu üks võtmeid on ilmselt siin.

Häkkerikultuur ei eelda täielikku loobumist tasu nõudmisest, ehkki kõrgeimalt hinnatud on just suurte tasuta asjade loojad. Inimene peab saama süüa, riideid ja arvuteid ning toitma perekonda, seega ei ole tasuta töötegemine mingi nõue. Ei tohiks ainult täiesti unustada oma panuse andmist häkkerikogukonda.

3. Igavus ja nüridus on kurjast

Igavat ja nüri korduvat tööd ei tohiks häkkerile anda, see on ressursside raiskamine. See on masinate rida, seepärast tuleks nii enda kui teiste häkkerite töö maksimaalselt ära automatiseerida. Erandiks on juhus, kui häkker ise valib rutiinse töö - sel juhul on tal tarvis oma ajusid puhastada. Kuid seda ei tohiks iialgi kellelegi peale sundida.

4. Vabadus on hea

Igasugune käsutamine takistab häkkerit probleemi lahendamisel ja on seega takistav tegur. Mitte et kogu autoriteet oleks halb - lapsi tuleb kasvatada ja kaakide koht on pokris. See on aga vabatahtlik leppimine, mitte peale surutud.

5. Suhtumine ei asenda kompetentsi

Õige suhtumine on hea, aga ei tee kellestki häkkerit (nagu ei saa palja suhtumisega vormel 1 piloodiks või kosmonaudiks). Tühi poosetamine paistab kohe läbi, kuid häkkerid austavad tõelist kompetentsi mistahes alal. Lisaks ei tee paha arendada kontsentratsioonivõimet ja mõtteteravust.

Tehniline pool

Eric Raymondi järgi on häkkeriks saamise tehnilised tingimused lühidalt järgmised:

1. Õpi programmeerima

See on häkkeri üks põhioskusi. Algajale soovitab ESR Pythonit või Javat, edasijõudnuile C-d, C++-i, Perli ja LISPi. Muidugi ei saa siin 100% retsepti anda - igaühe jaoks võib lahendus olla erinev. Siiski on üldiselt kehtiv soovitus hoiduda alustamast "kinnistest" ja ülemäära visuaalprogrammeerimisel baseeruvatest keeltest nagu Microsofti Visual-keeleperekond või Borlandi Delphi. Visuaalsus on teinekord kasulik abivahend, kuid mitte programmeerimise lahutamatu osa.

2. Hangi üks vabadest Unixitest (Linux või BSD) ja õpi seda kasutama

Vaba Unix kui kompleksne ja samas täiesti ligipääsetav operatsioonisüsteem on häkkeri jaoks möödapääsmatu töövahend ja ühtlasi õpikeskkond. ESR võrdleb DOSi, Windowsi või Maci taga häkkeriks püüdlejat inimesega, kes üritab tantsima õppida, raudrüü seljas (väikese möönduse võib teha MacOS X-ile, mis on ehitatud BSD Unixi põhjale ja nii osaliselt vaba). Ligipääs kõigile süsteemi funktsioonidele on primaarne, lisaks on Unix ka Interneti üks alustalasid.

3. Õpi kasutama veebi ja kirjutama HTMLi

Enamik häkkerikultuuri elutseb nurgatagustes, mitte peatänava äärsetes supermarketites. Veeb on üheks suureks erandiks - häkkerilooming, mida teab nüüdseks pea iga inimene. Veebilehe tegemise õppimine aga aitab kujuneda mitmetel headel harjumustel, mis aitavad edaspidises arengus. Üheks eriti oluliseks punktiks on oskus kirjutada head ja korrektset emakeelset teksti. Veebi puhul tuleks analoogiliselt programmeerimisega vältida alustamist graafiliste redaktoritega (eriti MS Frontpage, kuid ka Dreamweaver ei ole päris algajale sobiv tööriist!). HTMLi arengust tulenevalt peaks kaasas käima ka standardi arenguga - käesoleval ajal tähendab see XHTMLi ja CSSi, kuid miks mitte ka XMLi valdamist.

4. Õpi selgeks inglise keel

Varem seda punkti eraldi välja ei toodud - ESR mainib, et kartis selle tõlgendamist ameerika kultuuriimperialismina. Tänaseks on aga selge, et inglise keel on selles sfääris tõepoolest sarnases seisus ladina keelega keskajal - seda räägivad omavahel eri emakeeltega häkkerid ning ka terminoloogia on selles enim välja arendatud.

Lisaks mainitud kutseoskustele mainib ESR ka n.ö. stiilipunkte, mis küll ei ole häkkerile otseselt kohustuslikud, kuid võivad kaudselt abiks olla. Näiteks:

harjuta oma emakeeles mitmekülgselt ja täpselt väljenduma
loe sci-fi -kirjandust ja käi vastavatel üritustel. Sedalaadi tegevus võib aidata mõnelgi sotsiaalse suhtluse raskustega häkkeril paremini endasugustega kontakteeruda
uuri Zeni ja/või võitluskunste. Allakirjutanu arvates võib Zeni asendada ka mõne muu maailmavaatelise süsteemiga - ka kristlastest häkkerite osa on arvatavasti suurem, kui seda ESR arvab (tippmeestest võib tuua näidetena Donald Knuthi, Ted Ts'o ja Larry Walli). Võitluskunstide harrastus aga on häkkerite seas tõesti laialt levinud - ilmselt on põhjus sarnases keskendumises ja enesearendamisele püüdlemises
õpi tundma, kuulama ja hindama erinevat muusikat. Laulu- või pillimänguoskus on samuti väga abiks
õpi hindama sõnamänge ja andekaid kilde

Kuidas saada suureks

Nagu paljudes ürgkultuurides, kus raha ei tuntud, rajaneb ka häkkerikultuur eelkõige reputatsioonil. Igaühe lahendusi ja saavutusi hinnatakse kaaslaste poolt ning nemad on ka ainus instants, kes määrab konkreetse inimese positsiooni kogukonnas.

Antropoloogiliselt võib häkkerikultuuri nimetada ka "kingikultuuriks". Staatus ja reputatsioon ei tule mitte teiste üle domineerimisest, hea väljanägemisest või ihaldusväärsete asjade omamisest, vaid asjade äraandmisest. Häkker annab teistele oma aega, loovust ja töötulemusi ning saab vastu reputatsiooni ja respekti. Näide: Linus Torvaldsi mainimisel piisab vaid eesnimest - privileeg, mida on vähestel (muidugi aitab kaasa ka küllalt vähelevinud eesnimi).

Enim hinnatakse viit tegevust.

Loo vaba tarkvara - loo vahendeid, mis aitavad teisi häkkereid ja üldse teisi inimesi. Kõik ei pea Linuse kombel looma uut operatsioonisüsteemi - ka väiksemaid programme ja "jubinaid" on vaja.
Aita vaba tarkvara testida ja siluda - kui tegemiseni jõud ei küüni, siis hinnatakse vääriliselt ka abilisi, kes annavad tööle lõpliku lihvi. Algajale on jõukohane amet näiteks beetatestija.
Avalda kasulikku infot - suurte infosaitide pidajad on pea sama hinnatud kui vaba tarkvara loojad.
Aita hooldada infrastruktuuri - keegi peab vahel ka musta tööd tegema. Tuleb hooldada meililiste ja uudisegruppe, kirjutada lihtsaid juhendeid jne. Tõeliste tegijate juures on ka need tööd hinnas, kuna nende tänamatus on üldiselt teada.
Teeni ja tutvusta häkkerikultuuri - siia käib tutvustamine, infomaterjalide kirjutamine, akadeemiline tegevus ja palju muud.

Lühidalt võib kasutada häkkeriks saamise protsessi kirjeldamiseks järgmist jaapani zeni klassikast pärit mõtet:

Tee leidmiseks
otsi meister
järgi meistrit
käi koos meistriga
mõista meistrit
saa meistriks

Viited

Himanen, P. Häkkerieetika ja informatsiooniajastu vaim. Tallinn 2003.
Levy, S. Hackers. 2nd ed. Penguin Books, New York 2001
Raymond, E.S. How To Become A Hacker.
Raymond, E.S. A Brief History of Hackerdom.
The Jargon File (Eric Raymondi variant)
Stevenson, J. Hacker Culture.
Bruce Sterling. Hacker Crackdown: Law and Disorder on the Electronic Frontier. Bantam Books 1992
History of the OSI.
Halpin, M., Maat, V. The Girl's Guide to Geek Guys.
Masterman, L. The Guy's Guide to Geek Girls
Hacker FAQ
MIT hacks

Uuri & kirjuta

Kirjelda ajaveebis mõnd IT-projekti, mis sinu arvates kasutab edukalt häkkerlikku mõtteviisi.