Sotsiaalne tarkvara ja võrgukogukonnad/Paragrahvi-papi ja Interneti-põnn: intellektuaalomandi hiilgus ja viletsus

Tegemist on teemaga, mis ilmselt muutub lähiaastatel veelgi teravamaks. Euroopa tarkvarapatendi juurutamise katsed, USA ilmsed ülepingutused autorikaitse osas, BSA kampaaniad, Microsofti "koostööettepanek" Eesti riigile - üha enam tuleb see temaatika ka meile koju kätte. Huvitav on märkida, et Austraalia Wollongongi Ülikooli dotsendi Brian Martini raamat Information Liberation ilmus 1998. aastal, kuid käsitleb väga ilmekalt samu probleeme, mis kuus aastat hiljem on muutunud maailmas veelgi teravamaks. Soovitaksin kõigil raamatuga tutvuda.

Senised arusaamad ja nendest tulenevad probleemid

WIPO mudel

XX sajandi arusaamade kohaselt tähistab mõiste "intellektuaalne omand" (olgu kohe öeldud, et mitte kõik ei taha seda terminit sellisena kasutada - paljud kriitikud räägivad "intellektuaalsest monopolist", ingl. k. intellectual monopoly) kõiki inimese vaimsest tegevusest tulenevaid resultaate, nagu ideed, leiutised, luuletused, maalid, teosed, tarkvara. Intellektuaalomand on senises käsitluses oma olemuselt õigus. WIPO (Rahvusvaheline Intellektuaalomandi Organisatsioon) definitsiooni alusel hõlmab intellektuaalomand õigusi, mis on seotud:

• kirjandus- ja kunstiteostega ning teadustöödega;
• interpreetide poolt esitamisega, fonogrammidega, raadio- ja teleülekannetega; leiutistega;
• teadusavastustega;
• tööstusdisainiga;
• kauba- ja teenindusmärkidega, kaubanduslike nimede ja tähistega;
• kaitsega kõlvatu konkurentsi vastu
• ja kõiki teisi õigusi, mis tulenevad intellektuaalsest tegevusest tööstuse, teaduse, kirjanduse ja kunsti alal.

Intellektuaalomandil selle WIPO definitsiooni järgi on palju materiaalse omandi tunnuseid. Näiteks kujutab ta endast vara, mida võib üürida, rentida; mis võib olla ostu-müügi lepingu objektiks, tasuta üleandmiseks jne. Kõige tähtsam erinevus - intellektuaalomandit ei saa määratleda füüsikaliste parameetrite ja kaitsta füüsilise valduse alusel. See on aga ka üks suurimaid vastuolude allikaid - objekt on piisavalt hägune, et võimaldada eri lähenemisi ning tulemuseks on olukord, kus määravaks ei osutu mitte objekti kvalitatiivsed omadused, vaid sisuliselt objektivälised tegurid (eeskätt juristide subjektiivsed hinnangud).

Intellektuaalomandi peamised eripärad (erinevus tavaomandist) WIPO järgi on:

• Õiguste tähtajalisus - omandiõigus kinnisasjale võib isikule kuuluda tähtajatult (tänu sellele sai Eestis võimalikuks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine). Intellektuaalomandi õigused seevastu on tähtajalised, st. seadusandluses fikseeritud tähtaja jooksul on õiguste omanikul võimalus saada loomeresultaadi kasutamisest tulu. Selle tähtaja möödumisel muutub resultaat kõigile vabalt kasutatavaks. Ühest küljest peaks see autorile tagama võimaluse saada oma loomingu eest õiglast tulu, teisest küljest andma ka kogu ühiskonnale võimaluse loomingut kasutada (praktikas see nii hästi kokku ei klapi). Suurim probleem on siin omal ajal võib-olla adekvaatsetegi tähtaegade ebarealistlik pikkus - näiteks 20 aastat patendi ja 70-95 aastat peale autori surma autoriõiguse puhul.
• Õigused on territoriaalse iseloomuga - seega kaitstakse loometulemusi ja neist tulenevaid õigusi ainult riigi territooriumil selle riigi alaliste elanike suhtes, omandiõiguse puhul tunnistatakse mingi asja omanikuks olemist kõikides riikides ja seda kaitstakse vastava riigi õigusega. Territooriumi ületamisel on ainsaks vahendiks rahvusvahelised kokkulepped (konventsioonid) ja riikidevahelised kahepoolsed kokkulepped Berni konventsioon on tänaseks suurim ülemaailmne autorikaitsealane lepe, millega on ühinenud suurem osa maailma riikidest. Probleemseks muutub asi aga juhul, kui ühe riigi olusid arvestavat seadustikku hakkatakse jõuga eksportima teistesse maadesse - käesoleval ajal on paraku seda kohati näha. Siin on üheks suureks ṕõhjuseks ka kahe erineva käsitluse olemasolu (vt allpool).

Peamised probleemid

Intellektuaalomandi suurim sisemine vastuolu on ilmselt vabade ideede ja nende "kaitstud" rakenduste vahel. Et siin täpset piiri tõmmata on äärmiselt raske, on kogu intellektuaalomandi kui mõiste ajalugu täis kurbi näiteid inimliku ahnuse ja väikluse võidutsemisest ühiskondlike huvide ja üldise arengu üle. Mõned näited, mida toob ära Larry Lessig oma raamatus "Free Culture: How Big Media Uses Technology and the Law to Lock Down Culture and Control Creativity":

• 1875. aastal asutatud American Telephone & Telegraph Corporation, nüüdse nimega AT&T monopoliseeris patentide abil suure osa tärkavast kommunikatsioonitööstusest. Tulemuseks on raadio laiema kasutuselevõtu lükkumine 20 aasta võrra.
• Edmund Germeri 1927. aasta patendid päevavalguslambile ostab ära suurim hõõglampide tootja General Electric - päevavalguslamp ilmub laiema avalikkuse ette samuti tunduvalt hiljem.
• Mitmeid päris koledaid näiteid pakub farmaatsiatööstus (näiteks AIDSi ja hulgiskleroosi ravimite patenteerimine, tulemuseks on ravimite monopoolne tootmine, kõrged hinnad ja kättesaamatus näiteks arengumaade inimestele), samuti mitmed toiduainetetööstuse harud (patendid geneetiliselt muundatud taimedele, mis katavad mitte vaid konkreetset meetodit, vaid pea kogu taimekasvatusprotsessi).
• Globaalsel tasandil on intellektuaalomand paraku suurendamas lõhet suurte ja väikeste, rikaste ja vaeste vahel. Intellektuaalomandi rakendamine eeldab tema hägusa olemuse tõttu juristide armeed, mille pidamine on jõukohane vaid vähestele.

Suurte probleemidena võib veel välja tuua järgmisi asjaolusid:

• "Jänese sõbrad ja sugulased" - kes Puhhi on lugenud, teab seda seltskonda: neid oli palju ja keegi ei teadnud täpselt, kes nad on, kui palju neid just on ja millega nad kõik tegelevad. Sarnane seis on tänapäeval ka IO ümber: lisaks autoritele tahavad "oma osa" saada ka igasugused mänedzherid ja nende (kolmandad) assistendid, esindajad ja turustajad ning kümned teised asjapulgad, kelle äratoitmise vajadus viibki ebaeetiliste käikudeni kasumi maksimeerimisel.
• Jurisdiktsioon ja kõrgtehnoloogia on olemuselt täiesti erinevad - hea seadus on selline, mida ei pea iga aasta muutma (kujutage ette olukorda, kus käibemaksumäära muudetakse iga 2 kuu tagant - üks selleteemaline segadus on Eestistki teada). Tänane tehnoloogia aga muutub niivõrd kiiresti, et senine seadusloome protsess ei jõua parimalgi juhul enam sellele järele.
• Adekvaatse lahenduse jaoks oleks vaja inimesi, kes on võrdsel määral eksperdid nii juriidilistes detailides kui ka tehnoloogia peensustes. Neid aga ei ole kuigi palju. Reaalne tagajärg on "igaks juhuks" tohutu liiaga võetud õiguskaitseaktid, mis lisaks konkreetse lahenduse "reserveerimisele" sulgevad tee ka täiesti erinevatele sama valdkonna lahendustele (vt. Germer ja Bell).

Tänaseks üks tuntumaid vaba tarkvara eestkõnelejaid, häkkerist jurist Eben Moglen kirjutas juba 1999. aastal võrguajakirjale First Monday artikli pealkirjaga Anarchism Triumphant - Free Software and the Death of Copyright, milles ta väidab mitmete vaimukate näidete varal, et senine IO süsteem on oma aja ära elanud. Üheks näiteks on vanakreeka mõtleja Archilochose mõttekäiku jätkav Isaiah Berlini kirjutis rebasest ja siilist: rebane teab paljusid asju, siil teab ainult ühte, kuid see-eest suurt... Moglen leiab, et sedalaadi siilil on ka mõned sugulased:

• IO-droid (IPdroid): tunneb filigraanselt IO-seadusi, muust ei jaga mitte mõhkugi
• Papipäkapikk (econodwarf): eeldab absoluutselt kõige puhul majanduslikku motiivi

Nimetatud kahe olevuse massiline levik autorikaitsega tegelevates seltskondades ongi Mogleni arvates selle allakäigu üks peamisi põhjusi.

XX sajandi intellektuaalomandi käsitluse põhimõisteid

Patent

Patent mingi leiutise eest on leiutajale vastava ameti poolt väljastatud omandiõigus. Uue patendi kehtivusaeg on eri paigus erinev, USA-s ja paljudes teistes riikides on kehtivusajaks 20 aastat. Patendiga antakse vastavalt Ameerika patendisõnastusele "õigus keelata teistel leiutise valmistamine, kasutamine, levitamine ja müümine" ning ka selle sissevedu mujalt. Patent ei garanteeri õigust seda kõike ise teha, kuid välistab teised tegijad - nii on see paraku ajaloolises perspektiivis osutunud rohkem kui ühel korral oluliseks arengupiduriks.

Patenteerida saab kas a) konkreetset leiutist või b) selgelt piiritletud meetodit (näiteks terase tootmine Bessemeri meetodiga). Patendi saamiseks on kolm olulist eeldust, mis peaks vältima rumalaid lahendusi, kuid pole seda paraku suutnud teha. Nendeks on:

• Patenteeritav peab olema uudne - ometi võime leida patente väga kummaliste asjade peale, mis peaksid olema enesestmõistetavad ja kõigile kättesaadavad.
• Patenteeritav peab olema selgelt piiritletud ja selgelt eristuv olemasolevast - enamik patendivaidlusi aga näitab selgelt, et see nii ei ole. Üheks suuremaks probleemiks on patenteerimine "liiga suurelt", s.t. patendi alla läheb reaalsest leiutisest kaugelt suurem valdkond.
• Patenteeritaval peab olema praktiline väärtus - ometi on patenteeritud edukalt ka täielikke jaburusi.

IT-sfääris oli esimeseks katseks tarkvara kaubaksmuutmisel just patendimenetlus. Katsed seda tarkvarasfääri juurutada kestavad tänini, kuid üldiselt ei ole need tulemusi andnud. Põhjusi on siin mitu:

• tarkvara ei ole täpselt piiritletav tehniline lahendus
• ei saa rakendada ka programmjuhtimisega masinate patendipraktikat - viimaste puhul on tegu riist- ja tarkvara kompleksiga, kus uudne komponent on eelkõige programmiline; tavatarkvara aga riistvarakomponenti ei sisalda
• seaduslikult siduvat ekspertiisi ei ole võimalik teha
• tarkvara kui nähtus on liiga mitmekesine, et piisaval määral hinnata konkreetse toote uudsust

Hea näide on "tarkvarapatendisõda" Euroopa Liidus 2002-2005. 2002. aastal algatati seaduseelnõu, mis oleks Euroopas tarkvarapatendid seadustanud. Kujunes huvitav olukord, kus Euroopa Parlament oli selgelt tarkvara patenteerimise vastu, suurfirmade käpa all olev Euroopa Komisjon aga selgelt poolt. Et eelnõu pidi jõustumiseks edukalt läbima mõlemad instantsid, kujunes protsessist omalaadne pingpongimäng, kus mõlemad osapooled üritasid eelnõusse lisada omapoolseid täiendusi ning nii kaalukausid enda poole kallutada. Eelnõu põrkas mitmeid kordi edasi-tagasi, Euroopa Komisjonil ei õnnestunud ka väga kahtlaste meetoditega (nagu eelnõu sokutamine allkirjastamiseks Parlamendi põllumajanduse ja kalanduse komisjonile) seda läbi suruda. Viimaks võeti eelnõu Parlamendi massiivse häälteenamusega 5. juulil 2005 päevakorrast maha. Seega kehtib Euroopa Liidus hetkel selles küsimuses liikmesriikide seadusandlus - Suurbritannias näiteks on tarkvara patenteeritav, enamikus muudes liikmesriikides aga mitte.

USA-s, kus tarkvarapatendid on juba aastaid (täpsemalt 1998. aastast) jõus, on paraku jaburad patenditaotlused pigem reegel kui erand. Patenteeritud on hiíre topeltklõps, hiirega lohistamine, krediitkaardi võrgus kasutamise idee (mitte mehhanism!) ja palju muud. Sedasorti ülepingutatud patendimehhanism on taas kord relvaks suurfirmade käes - teise omasuguse vastu kokkukorjatud patendiportfellist reeglina kuigivõrd abi ei ole (ka vastasel on samasugune asi olemas ning tüüpiliselt sõlmitakse "vastastikuse mittetorkimise" leping), kuid väikesi tegijaid annab patendiportfelliga edukalt turult eemaldada. Hulgem sedalaadi liialdusi võib näha FFII vastaval hoiatuslehel.

Hoiatavaks näiteks tasemest, kuhu senine intellektuaalomandikäsitlus võib otsaga jõuda, on ühe hakkaja kirjamehe ärimudel. Härrasmees nimega Ashleigh Brilliant tegeleb lühikeste "kildude" (ehk siis aforismide) väljamõtlemise ja kirjapanemisega ning nende müümisega. Kes kogemata kombel tema aforismi kusagil tarvitama juhtub, saab kohtusse kaevatud ja tublisti raha välja nõutud. Probleem ei ole niivõrd mainitud härrasmehes, kuivõrd seadustes, mis sedalaadi äri võimaldavad. Vägisi tuleb meelde kunagi loetud lastejutt poeedist, kes oli ära reserveerinud riimi "arm-karm"... Samamoodi [kaevati kohtusse fotograaf, kes pildistas Clevelandis asuvat rokimuuseumi ilma tolle loata], on soovitatud patenteerida erinevaid spordi võistlustehnikaid (flopp-kõrgushüpe, V-stiil suusahüppes, uisusammm suusatamises... õnneks pole reaalseid pretsedente veel näha olnud, kui ratta patentimine välja arvata).

Litsents

Litsents on WIPO järgi luba leiutise või muu tööstusomandi objekti kasutamiseks. Levinud on neli peamist tüüpi:

• Lihtlitsentsileping - lubab kasutada leiutist, kaubamärki, jne. kindlaksmääratud tingimustel või piirides, jättes seejuures endale õiguse kasutada seda niihästi ise kui ka välja anda teisi litsentse kolmandatele isikutele. Leping võib sisaldada ajalisi, territoriaalseid vms. kitsendusi.
• Ainulitsentsileping - annab ainuõiguse litsentsilepingu objekti kasutamiseks. Litsentsi andja loobub samal ajal ise selle objekti kasutamisest vastaval viisil ja kohustub mitte müüma litsentsi kolmandatele isikutele. Loovutaja võib aga kasutada objekti muudel eesmärkidel, mis ei ole vastuolus litsentsilepinguga.
• Täislitsentsileping - annab ainuõiguse kasutada litsentsi objekti kogu lepingu aja. Praktikas esineb vaid juhul, kui algsel omanikul puuduvad võimalused patenti iseseisvalt rakendada.
• Ristlitsentsileping - litsentside vahetamine ilma rahalise arvelduseta, "sina mulle, mina sulle" -stiilis. Tüüpiliselt annavad kaks firmat vastastikku teineteisele tähtajalise litsentsi oma toote kasutamiseks.

IT-sfääris on enamik kommerts-tarkvaraturul kasutatavaid litsentse just lihtlitsentsid, millel on rida konkreetseid kitsendusi ja täpsustusi. Ka vaba tarkvara põhiline seaduslik alus, GNU litsents, on oma olemuselt lihtlitsents, kuid oma lisatingimuste poolest on ta senikasutatavatest üsna erinev. Microsofti ja teiste suurte tarkvaratootjate teeneks võib lugeda aga lausa uue litsentsitüübi - nn. lipiklitsentsi väljatöötamise - Microsofti EULA (End User License Agreement) ja kõik teised tema eeskujul loodud litsentsid on üsna head näited litsentsidest, mis maksimeerivad omaniku kasumi ja minimeerivad kasutaja õigused. See litsents sätestab, et tarkvara koopia omandanud isik peab nõustuma kõigi litsentsilepingus toodud tingimustega, kui

• Lisaks tarkvara nimele on pakendil selge ja silmatorkav teatis, mis on kirjutatud suurte tähtedega ja mõistetav keskmise kirjaoskusega inimesele kergesti mõistetavas keeles
• Teatis sätestab ühemõtteliselt, et tarkvara kasutamine või seda tarkvara sisaldava pitseeritud konteineri või pakendi avamine põhjustab litsentsilepingu tingimuste aktsepteerimise ning igaüks, kes saab tarkvara ja ei aktsepteeri litsentsi, peab mõistliku aja jooksul tagastama tarkvara kasutamatult ja avamatult isikule, kellelt see on saadud, kusjuures kulud hüvitatakse
• Tarkvara kasutamisega näitab see isik, et ta aktsepteerib litsentsi tingimusi.

Viimane määratlus tekitab muidugi hunnikute viisi küsimusi. Mis on "selge ja silmatorkav teatis"? Mis on "suured tähed"? Mis on "keskmine kirjaoskus"? Mis on "kergesti mõistetav keel"? Sedalaadi umbmäärasus on kasulik vaid kohtuvaidlustes osapooli esindavatele advokaatidele, kes enamasti on ka ise selliste litsentside väljatöötamise juures tegevad.

On muidugi aga ka täiesti teistsuguseid litsentse - nendest aga tuleb juttu veidi hiljem.

Kaubamärk

Kaubamärk on sõna, nimi, sümbol või kujund, mida kasutatakse kaupade turustamisel kaupade allika äranäitamiseks ja teiste tootjate kaupadest eristamiseks. Inglise keeles eristatakse termineid trade mark ja service mark vastavalt siis kauba ja teenuse märgi tähenduses, kuid kõnekeeles pruugitakse esimest mõlemas tähenduses samuti nagu eesti keeles kasutatakse "kaubamärki".

Kaubamärgi õiguslik alus välistab sarnase (segiaetava) märgi kasutamise teiste poolt, kuid iseenesest ei takista teisi tegemast sama kaupa või pakkumast sama kaupa/teenust täiesti teise kaubamärgi all. Kuigi imagoloogiliselt on kaubamärgil kahtlemata mõte olemas, ei ole tal kuigivõrd reaalset mõju toote "kaitsmiseks" (vt. Adibas, Niki ja muud huvitavad nähtused omaaegsel Kadaka turul - siin on selline "äraspidi märk" pigem vesi libakauba tootja ja müüja veskile).

IT-sfääris on kaubamärgil kindel koht eeskätt riistvarasfääris (Intel Inside), kuid ka tugevamad tarkvaratootjad on suutnud oma kaubamärgid tugevasti kinnistada (parim näide on muidugi Windows). Siiski arvatakse, et kaubamärgist üksi tarkvaratoote kaitsmiseks ei piisa. Samas toimib vaba tarkvara puhul autori nimi ja reputatsioon samuti omalaadse kaubamärgina.

Eestis kehtib kaubamärk vaid tema registreerimisel määratletud valdkonna piires, s.t. teoorias, kui jätkub piisavalt raha juristide palkamiseks ja võimuparteide tagatubadele katuseraha maksmiseks, peaks olema võimalik pakkuda Windowsi-nimelist ja logoga kohvi ilma, et Microsoft ning BSA seda takistada saaksid. Kaubamärgi registreerimine annab juriidilise võimaluse antud kaubamärgi registreerimisel määratud valdkonna piires teisi takistada antud kaubamärki kasutamast. Kui Te võtate mingis konkreetses valdkonnas kasutusele (suudate tõestada avalikku kasutuselevõttu) mõne täiesti unikaalse logo või sõna, siis säilib Teil kui esmakasutajal antud valdkonna piires õigus seda logo/sõna vabalt kasutada, kuid Teil puudub juriidiline võimalus takistada teistel selle sõna/logo kasutamist. Kaubamärgi registreerimisest odavam lahendus on kasutada kaubamärgi rollis oma firma/mittetulundusühingu ärinime.

Ärisaladus

Sisuliselt on ärisaladuseks igasugune info, mis võimaldab teenida selle tundmatuse pealt. Ärisaladus võib olla valem, tarkvara, retsept, tehnika, meetod, kliendinimekiri või mistahes muu avalikkuse eest varjatav teave. Ehk siis võib defineerida ka nii - ärisaladus on info, mille väärtus sõltub tema salastatusest.

Üks kuulsamaid näiteid maailmast on Coca-Cola retsept, mida teavad tänini vaid paar inimest ja mis paberkujul eksisteerivat vaid ühes Atlanta panga seifis. Kuni 1991. aastani ei müüdud kokakoolat Indias, kuna selle seadused nägid ette täpse info avaldamist kõigi turustatavate kaupade kohta.

Kui patendi ja autoriõiguse puhul kehtib harilikult fikseeritud tähtaeg, siis ärisaladuse puhul on asi lihtne - saladus on saladus seni, kuni seda peetakse. Ärisaladust kaitseb seadus vaid niikaua, kuni seda pole avastatud iseseisvalt, tuletatud lõpp-produktist või ametlikult avaldatud. Saladuse ilmsikstulekul on seadusliku kaitse taastamine raske isegi juhul, kui tegu oli seaduserikkumisega ja selle eest saab hüvitist nõuda.

IT sfääris on seni ärisaladusteks olnud ilmselt väga suur osa infost alates kliendiuuringutest ja lõpetades tarkvara lähtekoodide (v.a. muidugi avatud lähtekoodil põhinev tarkvara) ja riistvaralahenduste detailidega. Vaba tarkvara puhul aga, mis üha enam kandepinda leidmas, on ärisaladuse roll üsna teisejärguline. Üheks huvitavaks näiteks on siin ka Linuxi sünd - kinnise lähtekoodiga Unixist lähtudes (konkreetsemalt oli aluseks üks Unixi väikesi teisendeid nimega Minix) lõi Linus Torvalds sama funktsionaalsusega süsteemi, mis nüüdseks on arenenud oma "esiisaga" võrreldes vaat et kaugemalegi. Sarnane projekt on ka vaba tarkvara isa Richard Stallmani GNU, mis pole küll tervikliku süsteemina senini lõplikult valmis (ehkki projektile pandi alus juba 1984. aastal), kuid on vaba tarkvara maailmale andnud väga palju (GPL litsents, GNU utiliidid, GCC kompilaator jpm).

Ärisaladuste abil on võimalik vähendada patenditrollide efektiivsust, sest mida vähem nad toote tehnilistest detailidest teavad, seda vähemast on nende juristidel kinni haarata.

Autoriõigus

Autoriõigus on seniste arusaamade kohaselt õiguskaitse vorm, mis on suunatud originaalloomingu autoritele (sh. kirjandus, draama, muusika, kunst ja mõned muud intellektuaalalad) ning ei sõltu teose avaldamisest või mitteavaldamisest. Üldiselt on autoril ainuõigus oma töö paljundamiseks, sellest uute tööde arendamiseks, koopiate või helisalvestiste levitamiseks ning teose avalikuks esitamiseks.

Autoriõigus kaitseb eelkõige väljendusvormi, mitte niivõrd sisulist ainest. Näiteks võib taotleda autoriõigust mingi masina kirjeldusele, kuid see välistab vaid kirjelduse kopeerimist, mitte aga uute kirjelduste loomist või masina loomist ja kasutamist.

Autoriõiguse kui nähtuse teke jääb trükikunsti algaegadesse (Gutenbergi Piibel oli ühtlasi ka esimene juhtum, kus sellealaseid vaidlusi tekkis). 1710. aastal Inglismaal välja antud esimene autoriõigusseadus oli muide oma aja kohta üpriski edumeelne - igast ilmuvast trükisest tuli 9 eksemplari anda tasuta raamatukogudele ja ülikoolidele kindlustamaks teabe üldist kättesaadavust. Seda põhimõtet kiputakse tänasel päeval märksa enam rikkuma kui sel kaugel ajal... Tänase teaduse äristumise tulemuseks on teabe avaliku kasutuse piiramine (selle kaubaksmuutmise nimel) ja kahjuks seeläbi jällegi lõhede suurenemine ühiskonnas.

Veel üks suur probleem autoriõiguse juures on selle tähtaja pidev pikendamine aja jooksul. USA loomise ajal sai autor endale ainuõiguse 14 aastaks. Tänaseks on see Walt Disney poolt Miki-hiire autoriõiguste pikendamiseks tehtud lobitöö kaasabil kasvanud trükiste puhul 50-70 aastani peale autori surma (ja seda võib veelgi pikendada!). Muuhulgas on Creative Commonsi väljatöötajad eesotsas Lawrence Lessigiga pakkunud välja just algse mudeli taastamist (nimetades seda Founders' Copyright'iks).

Viiteid

• Lessig, L. (2000
• Martin, B. (1998). Information Liberation: Challenging the corruptions of information power. http://www.uow.edu.au/~bmartin/pubs/98il/
• Moglen, E. (1999). Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright. http://firstmonday.org/issues/issue4_8/moglen/index.html
• Raymond, E.S. (1998). Halloween rant.
• World Intellectual Property Organization http://www.wipo.int
• FFII http://www.ffii.org

Nädala ülesanne

• Kirjutage ajaveebi omapoolne hinnang autorikaitse ja intellektuaalomandi temaatika hetkeseisule.