Sotsiaalsed järjehoidjad

Tagasi E-õppe metoodikad ja tehnoloogiad

Eelkõige vajaks lahtiseletamist, mida mõiste ‚sotsiaalne järjehoidja‘ endas hõlmab.

Inimestele on alati meeldinud infot klassifitseerida, et muuta selle haldamist hõlpsamaks. Heaks näiteks infomajandamisel on raamatukogud. Raamatukogudes on raamatud klassifitseeritud teatud teemavaldkondade ja märksõnade järgi. Kust selline klassifikatsioon tuleneb? Need on inimese poolt teatud tunnuste alustel loodud hierarhilised süsteemid. Kunagi ei saa väita, et mingi klassifikatsioon on ainuõige, teiste tunnuste alusel saab luua aina uusi klassifikatsioone. Märksõnad, mida raamatukogudes kasutatakse on samuti valitud eeldusel, et inimesed üldjuhul otsiks infot samade sõnade alusel ahk eeldatakse nn. ontoloogilise (asjade olemust täielikult kirjeldava) klassifikatsiooni kehtimist. See justkui eeldab, et me kõik mõtleme ühtemoodi, et meie keeles puuduvad sünonüümid, et keel ja selles leiduvad märksõnad ei ole ajas muutuvad ning arenevad.

Hierarhiline info haldamine osutus virtuaalse info haldamisel küllalt tülikaks, sest infot on veebis lihtsalt liiga palju. Hierarhilist ja märksõnapõhist info haldamise põhimõtet on rakendatud paljudes veebiportaalides. Nii võib otsides veebiportaalis neti.ee liikuda ‚äri‘ klassifikatsioonis edasi viitele ‚turism‘ kust siis avaneb lehekülg reisiinfoga ja viitel ‚reisijuhid‘ vajutades leiame viite veebilehele ‚Puhka Eestis‘. Kahtlemata on selline liikumisviis teiste poolt loodud hierarhilises süsteemis tülikas ja eeldab, et infot otsides teame, millist klassifikatsiooni kasutati ja mida kirjeldavad vastavad märksõnad. Teiseks info haldamise lahenduseks, mis siiani laialdast kasutust leiab, on veebis märksõnade järgi otsimine. Otsingusüsteemid kasutavad märksõnadena kõiki veebilehe pealkirjas ja tekstis leiduvaid sõnu. Otsingumootoritest märksõnadega otsides kerkib üles aga teine probleem – info hulk on reeglina liiga suur ning siis tuleb ise olulised ja meid huvitavad veebilehed ükshaaval välja sõeluda. Mõningad otsingumootorid (nt. Clusty.com) on küll märksõnaotsingu hõlbustamiseks eelnevalt leitud info klasterdanud, kuid pakutav info on siiski liiga laiaulatuslik.

Mis on sotsiaalsete järjehoidjate puhul teisiti? Sotsiaalsed järjehoidjad on inimeste poolt neid huvitavatele veebilehekülgedele lisatud iseenda poolt määratud märksõnad (tag). Lisaks märksõnadele võib kasutaja lisada ka muud täpsustavat informatsiooni, mida saab lugeda järjehoidjat avades. Kui järjehoidjaid lisab üks kasutaja, on niisugune süsteem peamiselt talle endale kasutuskõlblik. Sotsiaalsete järjehoidjate avatud süsteemid nt. Del.icio.us võimaldavad aga luua infole, mida üksikud kasutajad sama märksõna abil märgivad, ühtse juurdepääsutee. Sellist, märksõnapõhist info haldamist nimetatakse folksonoomiliseks lähenemiseks. Märksõnu võib sotsiaalsetes süsteemides vaadata kas märksõnade loendina või märksõnade pilvena (tagcloud).

Märksõnu võib sotsiaalsetes järjehoidjates lisada rohkem kui ühe. Märksõnade järgi otsides võib nagu veebiski märksõnadega otsides leida hulgaliselt huvitavat infot. Sotsiaalsetes järjehoidjates on aga lisaks märksõnaotsingule teinegi kasulik info leidmise viis – teiste sama märksõna kasutanud isikute järjehoidjate lehitsemine. Sotsiaalse tarkvara tööpõhimõtteks ongi eeldus, et samade huvidega inimesed kasutavad suurema tõenäosusega sarnaseid märksõnu ja lehitsedes nende järjehoidjaid võime leida otsetee meile veel tundmatute infoallikateni. Nii on sotsiaalsetes järjehoidjates hierarhilise info klassifitseerimise asemele tulnud sotsiaalne järjehoidjate lehitsemine.

Sotsiaalsed järjehoidjad on kasutusele võetud paljudes eesrindlikes raamatukogudes, kus kasutajad märksõnade lisamisega muudavad raamatukogu ressursid teistele sarnaste huvidega lugejatele avatumaks, võimaldades neil leida veel ka raamatuid, mis võiksid huvi pakkuda ja millest nad varem polnud teadlikud. Sotsiaalse soovitamise põhimõtteid on püütud ära kasutada ka kommertseesmärkidel. Heaks näiteks on veebipõhine raamatupood Amazon.com, kus raamatut otsides leiate lisaks raamatu kirjeldustele lugejate soovitused ja loendi raamatutest, mida sama raamatut ostnud inimesed veel Amazon raamatupoest on kõige sagedasemalt ostnud. Amazon’i soovitussüsteem muutus otsekohe raamatuostjate seas populaarseks, kuid siiski tuli väike tagasilöök, kui selgus, et raamatupood on paljud raamatukokkuvõtted ostnud ja tellinud ja need pole spontaanselt lugejate poolt kirjutatud.

Sotsiaalsed järjehoidjad võivad olla ka kitsendatud valdkonnale. Näiteks akadeemiliste viidete järjehoidja http://www.citeulike.org/ võimaldab leida viiteid teaduskirjandusele märksõnapilvest või kasutajate järjehoidjaid lehitsedes.

Sotsiaalse järjehoidja kasutamine on infootsimisoskus, mis on vajalik nii õppetöös kui ka igapäevaelus. Õppetöös võib sotsiaalseid järjehoidjaid kasutada nii info kogumisel individuaalse kui ka rühma tegevuse tarbeks. Individuaalsele kasutajale on sotsiaalse järjehoidja kasutamise üheks eeliseks see, et järjehoidjas salvestatud infloviidetele pääseb kasutaja alati ligi, sõltumata, millist arvutit ta kasutab.

Nii nagu kõik sotsiaalse tarkvara lahendused on ka sotsiaalsed järjehoidjad sellist tüüpi tarkvara, mis muutub paremaks kui seda kasutavad paljud erinevad inimesed. Sotsiaalsed järjehoidjad töötavad tänu sellele, et tahame infot, mida meie vajame, jagada ka teiste inimestega. Loomulikult saab järjehoidjaid kasutada ka suletult, kuid sel juhul on teie infokasutus omakasupüüdlik (kasutan aga ei jaga). Mida enam kasutajaid sellise tee valib, seda väiksemaks muutub meie poolt teistele nähtavaks muudetud ühise jagatud teadmise sünnergiline efekt.


Viiteid: [1] [2] [3]

Sotsiaalsete järjehoidjate sotsiaalsest poolest (Kairit Tammets)

Del.icio.us on sotsiaalne järjehoidja. Ehk selle asemel, et salvestada oma veebiviited „lemmikute“ all veebibrauseris, salvestab kasutaja need oma konto all del.ico.usis ning lisab neile kategoriseerimise eesmärgil nii palju märksõnu kui vaja. Seni, kuni kasutaja vaid enda märksõnu vaatab või need isegi privaatseks muudab, ei jaga viiteid, ei uuri, mis on märksõnade taga ja ei tunne huvi teiste kasutajate veebiviidete vastu, ei ole tegemist küll sotsiaalse järjehoidmisega. Aga sotsiaalne aspekt ongi see, mis asjale oma võlu annab. Kui kasutaja on veebiviite ära salvestanud, näeb ta kui paljud inimesed on sama linki huvitavaks pidanud ja selle salvestanud. See annab võimaluse teiste kasutajate kontosid minna piiluma ja antud teema kohta veel viiteid leida. Idee on sarnaste huvidega inimeste leidmine, ning kuidas teised kasutajad leiavad mõne järjehoidja kasuliku oleva.

(kasuta selleks linki „saved by nr. other people“)

Lisaks pakub del.icio.us ka kogukondlikku poolt, kuna huvitavaid veebiviiteid on võimalik salvestada ka sinu kontaktidele, keda oma võrgustikku lisanud oled. Rühmatöö puhul võib päris kasulikuks osutuda, kui üks grupiliige leiab viite, mis on vajalik ka teistele ja salvestab selle neile.

(Linki postitades kasuta võimalust: your network ning vastav kontakt)

RSS võimaldab kasutajal tellida oma vookogu lugejasse just nimelt nende märksõnadega veebiviited, mis kasutajale huvi pakuvad. Selle kaudu avastades artikleid või muid artifakte, mis teistele kasutajatele antud valdkonnas on huvitavaks osutunud. Kui näiteks ühe grupi inimesed märgistavad erinevad järjehoidjad ühe kokkulepitud märksõnaga, siis on neid ka lihtne RSS-iga kokku koguda ja neil silma peal hoida.

Miks kasutaja peaks tahtma teistega oma veebiviiteid jagada? Asi on selles, et mida rohkem sa tead, seda paremaks sa saad, isegi kui sa jagad infot oma rivaalidga, vaadates mida nemad antud infoga peale hakkavad ja kuidas seda ära kasutavad. Mida parem sa oled, seda paremat teenust sulle pakutakse ja lõpuks, koostöötamise idee teeb meist kõigist paremad inimesed.

Del.icio.usi kolm märksõna on salvesta, jaga ja avasta. Peamine idee on küll oma veebiviidete hoidmine ühes kohas veebipõhiselt, et infole igal ajal igast arvutist ligi pääseda, nendele märksõnade lisamine, et oleks lihtsam vajalikku üles leida ja mis on kindlasti paindlikum kui kaustade süsteem. Kuid mitte vähemtähtis pole del.icio.usi sotsiaalne aspekt.